Täna on sellised puust autod Ameerikas muuseumikaup ja rariteet, rääkis Beniquez WSJ reporterile. Sellist sorti sõiduvahendeid hakkasid 1930. aastatel ehitama nii Ford, Dodge, Chrysler kui Chevy ning pidurit pandi alles 1950ndate algupoole.
Nendega kärutati inimesi rongijaamast maale, kust tuleb ka termin station wagon – jaamavagun. Hiljem hakkasid neid kasutama surfarid ning Beach Boys jäädvustas need ajalukku laulude ja fotodega.
Puerto Ricos on neil teistsugune pärand. Seal etendasid need autod kriitilist rolli transpordi arengus läinud sajandi keskpaiku. Neid kasutati taksodena ning nende najal seisis püsti väikelinnade ja mägismaa kogukondade elu. Mida kõike nendega ei veetud: inimesi, söekotte, kanu, sigu ja kitsi. Mille käigus said nad omajagu räsida – ning siin astubki lavale minu pere. 1940. aastatel avas mu vanaisa nende puufurgoonide parandustöökoja väikeses linnas nimega Isabela. Ta spetsialiseerus just puutöödele ja õpetas välja ka minu isa.
Aastal 1969 elasime me perega Brooklynis. Isal Ramónil oli seal bensiinijaam ning Puerto Rico ja vanaisa mälestustest inspireerituna ostis ta ühelt perekonnalt Connecticutis selle 1939. aasta puidust tehtud Fordi 500 dollariga. See oli heas korras, aga mootor oli kinni kiilunud. Ma olin kuueaastane ja mäletan, kui sisse istusin. Onu ütles, et tule ja vaata. Ta keeras üles armatuuril asetseva kella ja ma kuulasin süvenenult selle tiksumist.
Mu isa hakkas autosid restaureerima aastal 1969 oma tankla garaažis ja ma vaatasin pealt, kuidas ta meie Brooklyni korteris neid puituksi parandas. Onud võtsid enda peale rauatööd ja värvimise, mida teostati erinevates töökodades New Yorgi avarustes. 1973. aastal kolisime me Puerto Ricosse tagasi ja võtsime 1939. aasta Fordi ühes. Isa vedas mind sellega autonäitustele ja õpetas mulle puidutööd, nagu vanaisa talle oli õpetanud.
Isa suri aastal 1992 ja sealt alates on see puitauto minu hoole all. V-8 originaalmootor töötab ja on 100 protsenti perfektne.
2019. aastal vajas puit kõpitsemist. Peretraditsioonid selged, kraapisin ma vana laki höövliteraga maha. Poeg Raystephan oli abiks – neljas põlvkond meie loos. Ma lakkisin uksed uuesti üle, iga pintslitõmme sai südamega tehtud. Üks sõber pihustas veel kaks viimast kihti peale, et läigiks nagu klaas.
Poisile tuli mõte muuta värvi. Et autonäitustel originaalina kvalifitseeruda, pidi toon olema pärit 1939. aasta Fordi valikust.
Tema valik oli Jefferson Blue – Jeffersoni sinine.