Küsimus pole eesmärkides, vaid protsessis, mis pidanuks looma selgust, aga tõi hoopis ebakindlust. Eelmise aasta detsembris esitasid tööandjad valitsusele seisukoha, mis oli ühene: enne kliimaeesmärkide seadustamist on vaja selget strateegiat, mis kirjeldab, milliste tegevustega ja millise aja jooksul Eesti eesmärkideni jõuab. Vastasel juhul ei teki investeerimiskindlust, mida on vaja nii tööstuse rohemuutuseks kui uutesse tehnoloogiatesse investeerimiseks ja nende kasutusele võtmiseks.
Eelmise aasta lõpul võeti kliimaseaduse esimene versioon valitsusest tagasi, sest osapoolte kaasamine oli olnud pealiskaudne ja mitu tähtsat mõjuanalüüsi puudusid. Möödunud on aasta ja oleme samas kohas: jätkuvalt pole valmis teekaardid, majandusmõjude analüüsid ning pole selgust, kuidas kliimaeesmärgid suhestuvad riigi majanduse- ja eelarvepoliitikaga.