Lähedaste peksmine, piinamine, pussitamine, mõnitamine, jälitamine, nende isoleerimine, majanduslik piiramine – sõnaga, mis tahes meetoditega oma tahtele allutamine – on kahetsusväärselt levinud ka end läänelikeks pidavates ühiskondades. Ka Eestis, tõdeb Kersti Kaljulaid Vikerrraadio päevakommentaaris, kutsudes üles lähisuhtevägivalda märkama ja seda ennetama.
Ega muidu näitaks küsitlused, et koguni 41 protsenti naistest – ja 33 protsenti meestest – on elu jooksul paarisuhetes vägivallaga kokku puutunud. Lisaks kõik need lapsed, kes on pealt näinud, omal nahal kogenud. Kes on pisikese poisina püüdnud kaitsta oma ema või abitult nutnud, nähes tümitamist. Kes on tundnud, et domineeriv pereliige ei jäta teistele sõnaõigust ja kuidagi läheb alati nii, et tema tahtmine jääb peale.
Koguni 18 protsenti naistest on tunnistanud, et just koduse vägivalla tõttu ei suuda nad töökohal anda täit panust. Viis protsenti on sinikate peitmiseks või luumurdude ravimiseks töölt eemale jäänud.
Vägivald kasvatab vägivalda. Ükski tita ei tule siia ilma vägivaldsena. Midagi juhtub temaga teel hällist vägivallani ja see midagi on tihti koduseinte vahel.
Vägivalla vastu saab seaduse jõuga, aga vägivallaennetuses aitab paremini kogukonna jõud.
Mida on vaja, et ennetada? Teadmisi, et märgata esimesi märke, olgu iseenda, lähedase või kollegi käitumises. Julgust öelda välja, mis on valesti. Peegli ees, koolis, tööl, kodus. Oskusi, et sekkuda, tehes seda turvaliselt ja tõhusalt.
Meie riigis on vägivallaennetust vähem kui tahaks. Et see nii ei oleks, siis alustab Eesti Ämmaemandate Ühing koostöös President Kaljulaidi Fondi ja Tartu Ülikooli ning Swedbanki Targa tuleviku fondi rahastusel turvaliste suhete programmiga põhikoolis.
Kolleegid saavad märgata, kui asjad on juba kehvasti ning pakkuda tuge ja abi. Töökoht on tihti ainus turvaline paik, kus ohver saab abi otsida. Kui teda ei segaks häbi ja ta teaks, et tema tööandjal on soov ja oskused aidata, siis ta räägiks. Mitte esimesel korral, aga vähemalt sel korral, kui ta ei saa enam korralikult ka oma tööd teha.
Selliseid tööandjaid koondab meie fondi algatatud liikumine Vägivallavabaks, kus head Eesti ettevõtted õpivad koos vägivallatundlikkust ja on üksteisele toeks sellel kõigi jaoks uuel teekonnal. Need ettevõtjad panustavad raha ja aega, et töötajatel oleks turvaline, et tööaeg läheks täie ette. Suure majandusega riikides on mõõdetud, et nad kaotavad koduvägivalla tõttu miljardeid, iga ohver omakorda tuhandeid – sellepärast, et ta on abita jäänud ohver.
Noored ja lapsed peavad olema empaatilised ja märkama teiste tundeid, oskama end asetada teiste kingadesse. Nii teevad nad nii kodus, suhetes kui ka kogukonnas valikuid, mis on turvalised ja edasiviivad. Mis aitavad päriselt probleeme kirjeldada, sõnastada ja otsida lahendusi. Kui noored teavad, et kusagil on alati abivalmis täiskasvanu, kes ei pisenda tema probleeme ja tuleb appi, ei minda omakohtu teed, olgu siis tegu koolikiusu või pedofiiliakahtlusega. Empaatiline noor ei peksa, sest nägu ei meeldi, ei peksa ka oma tahtmise saamiseks.
Tehnogeenne keskkond paratamatult vähendab inimeseks kasvamisel kontakte teiste inimestega. Nii langeb ühiskonna empaatiavõime. Üksindus ei harjuta koostöötahet ja usku, et midagi meist endist sõltub. Et kasvaks kaastundlik, osavõtlik ja julge kodanik, vajame kooliprogrammi, mis täidaks meie ühiskonna võimelünka sellised inimesi kasvatada. Hea inimene on hea sõltumata sellest, mis seadmete kaudu ta suhtleb, kas ta asub analoog- või digiruumis.
Oranžid nädalad paluvad kõikidel, kes seda tooni värvunud linna enda ümber näevad, nende inimeseks olemise küsimuste peale mõelda. Olen ma ise oma lähisuhtes toetav? Kas ma usun, et kel võim, sel õigus või püüan teha kiriku keset küla?
Kas ma helistan 112, kui näen või kuulen vägivalda?
Kas ma tean, milline on Eesti tugisüsteem neile, kes ilmuvad ühel hommikul mu kirikusse jutlusele, aga nutavad vaikselt nurgas? Kas mul on meetod, kuidas vaikselt abi pakkuda, kui mu klient on selgelt peksa saanud või kogeb majanduslikku ahistamist? Kas ka mina olen mõelnud, et hea küll, mu kodune kasvatus oli karm, aga näe, rihmaga tehti minust inimene? Või mõtlen – minu vanemad ei osanud paremini, aga mina suudan!
Lisaks oranžiks värvunud Eestile toovad oranžid nädalad linnaruumi kunsti, mis aitavad nende samade mõtetega tegeleda ja vahel ehk isegi toime tulla.
President Kaljulaidi Fondis oleme alati unistanud, et vägivallast, mis meid kõiki ju ahistab, räägiksid nii mehed kui naised. Oranžide nädalate ajal räägivad julged Eesti mehed PPA peadirektorist peapiiskopini omi mõtteid lähisuhetest, turvalisusest ja selle puudumisest. See pakub võimaluse kaasa mõelda nende meeste eestvedamisel.
Vägivald ega võitlus sellega ei ole sooküsimus. Vägivald on kurb ja teeb haiget meile kõigile.