Von Krahli teatri kunstiline juht, lavastaja Juhan Ulfsak nentis kultuurisaates “OP”, et turvatunde kadumine ja mure maailma pärast jätkuvalt õhus. Küsimusi, mida olukorra parandamiseks teha saab, küsib ka teater.
Möödunud aasta septembris toimus Telliskivi loomelinnakus uue Von Krahli teatri avamine. Varem Rataskaevu tänaval tegutsenud teater toimetab nüüd juba kolmandat sügist majas, kus varem oli Vaba Lava. Lisaks uuele majale sai teater uued juhid – teatrit juhib Jaak Prints ja kunstilise poole eest vastutab Juhan Ulfsak.
Esimest aastat kunstilise juhina kokku võttes tõdes Ulfsak, et see on möödunud intensiivselt. “Võib-olla kõige tähtsam on see, et kui me veel aasta tagasi siin istusime, siis ma mäletan, et tihti oli selline küsimus, et mis ja kus te olete, mis teie nimi on, mis Vaba Lava, siis nii enam ei küsita,” lausus ta.
Sellest aastast tegutseb Von Krahliga sama katuse all Elektron.art. “Mitmed projektid on meil ühised, kuigi Elektron jätkab ka oma programmiga ja meie enda omaga. Seda hooaega võib-olla iseloomustabki see, et meil on hästi palju palle korraga õhus,” kirjeldas Ulfsak.
Tema sõnul ei kulge Von Krahli töö lineaarselt ühelt prooviperioodilt teisele, vaid tegevusi on paralleelselt mitmeid. “Tükid ei lähe niimoodi, et proovisaal-esikas-proovisaal-esikas, vaid meil algasid juba suvel Saksa trupi Beat Le Motiga workshop’id, ühised kohtumised ja prooviperioodid, aga see esietendub Hau2 teatrimajas Berliinis 10. jaanuaril. Enne esietendub tükk, millega mina olen koos meie kogu trupiga proovisaalis.”
Lavastus, millega Ulfsak töötab, kannab pealkirja “Tagasiside”.
Von Krahli grupp koosneb valdavalt möödunud aastal teatrikooli lõpetanud näitlejatest. “On muidugi hetki, kui ma tunnen ennast võimatult vanana,” muigas Ulfsak. “Kuidas tänapäeval selline vanem olek ja noorem olek jaotub teljel avangardism ja konservatiivsus, on võib-olla mõnevõrra erinev, kui see on varasemate põlvkondade vahel olnud,” ütles ta. “Ma üritan tundlad püsti hoida ja aru saada, kui päris lolli juttu hakkan ajama.”
Kunstiliselt on Ulfsaki jaoks oluline, et teater peegeldaks aega ja küsimusi, mis inimesi puudutavad. “Eriti noores eas on inimene mitte iga aasta uues kohas, vaid võib-olla iga paari kuu tagant uues kohas. Seda tuleb alati check’ida, et kus me oleme, mis me praegu öelda tahame ja kas me oskame seda öelda,” selgitas ta.
Tema sõnul on turvatunde kadumine ja mure maailma pärast jätkuvalt õhus. “Seda tunnet, et nüüd on see maailm kõige halvemas kohas, kus ta kunagi on olnud, on jätkuvalt õhus. Ja võib-olla see noorte probleem on see, et aga mida me teha saame: mida me tegema peaksime? Miks me ei tee seda? Miks me midagi ei tee, mida me võiksime teha? See on see komplekt, millega ma olen varemgi kokku puutunud. Ja eks ma üritan jõudumööda aidata selles selgusele jõuda.”
Lisaks teatrile osaleb Ulfsak värskelt kinodes linastuvas Andres Puustusmaa spioonidraamas “Ühemõõtmeline mees”. Oma mängu esimest korda ekraanilt vaadata peab ta keeruliseks.
“Kohutav! See on kohutav. Ja seda õudust ma üritan vältida niimoodi, et ma vaatan selle kas just üksi, aga väiksemas tegijate ringis kuidagi niimoodi [silmi kattes] ära. Esikal ma tavaliselt tulen enne ja peale filmi kummardama ja vahepeal äkki luban endale paar klaasi veini kuskil teatri lähedal puhvetis,” rääkis ta.
Filmivõtteid meenutades märkis ta, et need toimusid ühe plokina, mis lihtsustas tööd. “Vahel on päris keeruline, kui aastaaegu filmitakse või on vahepeal pikad pausid. Ma ei ole method actor, et ei võta vahepeal kostüümi seljast ära või sõidan taksot linna vahel, aga siis saad sellest küll aru, kui millegi pärast on jäänud kuine või pikem periood – issand, kes see inimene oli, ma ei taha, ma tulin sealt juba ära,” ütles ta.