Analüüs “Dereguleerimine ning looduskaitselised piirangud metsade majandamisel – rahvusvaheline võrdlus ja ettepanekud Eestile” võttis luubi alla metsade kaitse ja metsamajandamise piirangute tasakaalu.
Kehtiv regulatsioon piirab metsade kasutamist, eriti Natura 2000 aladel ning riigikantselei soovis analüüsi abil selgust saada, kas hüvitised omandipiirangute eest on piisavad. Täpsemalt tahtis riigikantselei teada, kas Eesti rakendab EL-i nõudeid rangemalt kui vaja, kuidas on reguleeritud omandipõhine looduskaitse riigi ja eramaal ning kuidas on Lätis, Soomes ja Rootsis looduskaitse ja metsade majandamine tasakaalustatud.
Analüüsist selgus, et Euroopa Liidu õigus ei sätesta metsade majandamiseks konkreetseid käske ja keelde, vaid loob kohustuse luua tulemusliku looduskaitse raamistik. Võrreldes Läti, Soome ja Rootsiga on Eesti piirangud metsade majandamisel suuremad ja hüvitised omandiõiguse piiramise eest väiksemad.
“Looduskaitse Eestis ei erista riigi- ja eramaad. Piirangud kehtivad
ühtviisi kõigile, kuid hüvitusmehhanismid on piiratud ja aeglased, tuginedes
peamiselt väga piiratud juhtudel kinnisasja omandamisele. Soomes on
ranged piirangud võimalikud vaid riigimaal,” tõi analüüs välja.
Rootsis ei kehtestata samuti eramaale piiranguid, kui need pole just kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalikud.
Ka on analüüsi kohaselt kompensatsioonimeetmed teistes vaadeldud riikides mitmekesisemad, näiteks kasutatakse eramaadel lisaks omandamisele ajutisi ootelepinguid, mille puhul omanik loobub tegevustest tasu eest teatud ajaks, ühekordseid või perioodilisi toetusi ja maade vahetust.
“Eestis ei peaks omandist loobumine olema ainus viis õiglase ja kohese hüvitise saamiseks,” järeldatakse dokumendis.
Lisaks toob see välja, et teised riigid kasutavad paindlikke ja koostööl tuginevaid lahendusi, mida kinnitab ka asjaolu, et võrreldes Eestiga on kaitsealuste metsade osakaal väiksem.
“Natura aladel ei ole metsade majandamine võrdlusriikides keelatud, kuid eeldab reeglina mõjuhinnangut. Kõigis kolmes võrdlusriigis kasutatakse vabatahtlikke lepinguid, mis võimaldavad maaomanikel osaleda looduskaitses sundpiiranguteta,” sedastab analüüs.
Ka ei võimalda looduskaitseseadus Eestis kaitstavate loodusobjektide lepingulist kaitset, kuigi lähenemine aitaks vähendada konflikte ja tagada, et looduskaitse eesmärgid saavutataks koos majandusliku jätkusuutlikkusega.
Uute piirangute kehtestamisel tuleks eelistada riigimaad
Analüüsis toodi välja ka lahendusettepanekud, mille abil olukord Eestis teiste riikidega sarnasemaks muuta.
Esimene soovitus on täiendada looduskaitseseadust nii, et uute rangete looduskaitsepiirangute kehtestamisel eelistataks riigimaad. Nimelt ei erista seadus praegu, kas kaitstav objekt moodustatakse riigi- või eramaale ning piirangud kehtivad eraomaniku nõusolekuta.
Soomes on lähenemine teistsugune ja seal võib rahvusparke ning rangete piirangutega looduskaitsealasid moodustada üksnes riigile kuuluvatel aladel. Eramaale saab selliseid kaitsealasid teha ainult maaomaniku nõusolekul.
“Kuigi saame aru, et Natura alad moodustati Soomes juba 1990-ndatel aastatel ning varasemalt võisid Natura alad olla ka eraomandis, iseloomustab see siiski põhimõtteliselt erinevat lähenemist võrreldes Eestiga, sest Soome seadus keelab expressis verbis uued ranged piirangud eramaal,” toob analüüs välja.
Rootsis hüvitatakse eramaale piirangute kehtestamisel 125 protsenti kinnisvara turuväärtusest ja omanik saab ise otsustada, kas jääb omanikuks või müüb maa riigile.
“On selge, et olukorras, kus eramaale rangeid piiranguid ei seata või piirangute kehtestamisega kaasneb suur motivatsioonipakett, tekib ühiskonnas vähem looduskaitse ja majandustegevuse vahelisi konflikte,” tõdevad analüüsi autorid.
Kui ka Eesti teeks põhimõttelise muudatuse ja eelistaks piiranguid kehtestades riigimaad, koormaks see vähem nii eraomanikke kui riiki, sest pole vaja piiranguid hüvitada.
Praegu lubab looduskaitseseadus võtta kaitse alla tüüpilisi alasid. See on analüüsi kohaselt õiguslikult ebamäärane ja soosib ranget piiramist. Seepärast soovitabki analüüs muuta seadust selliselt, et kaitse alla võtmise eelduseks ei oleks üksnes ala tüüpilisus.
“Praktikas ongi “tüüpilisuse” kriteerium põhjustanud olukordi, kus kaitse alla võetakse alasid, mille ökoloogiline väärtus ei ole piisavalt põhjendatud. Näiteks on moodustatud laane- ja salumetsade kaitseks looduskaitsealasid rõhutades tüüpilisust olulise kaalutlusena,” tõi dokument välja.
Kolmas muudatusettepanek puudutas püsielupaikade (PEP) moodustamist. Nimelt kohustab EL-i õigus teatud liikide elupaikadele range kaitse süsteemi kehtestama ning Eestis on selliseid püsielupaiku 2124. Seejuures on ainuüksi viimase aastaga neid lisandunud 83.
“Praktikas näemegi, et PEP-e ei moodustata mitte üksnes rangelt kaitstava liigi elupaiga kaitseks, vaid hõlmatakse märkimisväärselt suuremaid alasid, kuhu liik võib sattuda või mida liik võib kasutada. Tegemist on ülereguleerimisega,” sedastab analüüs ja soovitab anda ministrile õigus püsielupaikade kindlaksmääramise kord kehtestada.
Analüüs soovitab kehtivad kaitse-eeskirjad üle vaadata
Lisaks teeb analüüs ettepaneku vähendada keelde ja piiranguid kaitsealade kaitse-eeskirjades ja püsielupaikade määrustes. Näiteks on Natura piirangud ulatuslikumad kui on vajalik taastamis- ning säilitamiskohustuse täitmiseks ning kaitse-eeskirjad piiravad reeglina majandustegevust ning ka metsamajandamist ulatuslikult.
Võrdlusriikides ei ole Natura aladel metsa majandamine keelatud, kuid reeglina eeldab see mõjuhinnangut. Analüüs viitab, et ka õiguskantsler Ülle Madise on tänavu augustis avaldanud arvamust, et EL ei nõua Natura alade piiranguvööndi metsaelupaikades metsa majandamise keelamist.
Analüüsi kohaselt tuleks kõik kehtivad kaitse-eeskirjad üle vaadata ja hinnata, kas piirangud on põhjendatud.
“Mööname, et kõigi kehtivate kaitse-eeskirjade üle vaatamine
on väga suure halduskoormusega töö. Samas tagab see võimaluse igal
konkreetsel alal lõpetada ebavajalikud piirangud või vastupidi, tuvastada ja
täiendada neid piiranguid, mis ei taga loodusväärtuste kaitset,” sedastab dokument.
Lisaks soovitab analüüs vaadata üle kaitsekorralduskavad, mille kohta on õiguskantsler välja toonud, et tegu on ametkondliku juhisega, mitte õigusaktiga ja sellest ei saa tulla maaomanikule kohustusi.
Ka tuleks analüüsi kohaselt kaotada hoiualal lageraielangi ja turberaie langi maksimaalne suurusepiirang ning täiendada Eesti looduse infosüsteemi, nii et leiukohad ja vaatlusandmed peaksid olema tõendatud.
Nimelt on õiguskantsler pidanud probleemiks, et liikide elupaiku kantakse infosüsteemi pelgalt kuulmisandmete alusel – loodusandmed peaksid olema kontrollitavad ja usaldusväärsed.
Maade vahetamise võimalus ja ajutine kaitse
Looduskaitseseadus ei näe ette lepingulist looduskaitset, kuid analüüsi kohaselt on vabatahtlikud lepingud toimiv vahend, millega riik saab koos maaomanikuga ilma sundpiiranguteta kaitsemeetmeid rakendada.
Näiteks Rootsis saab ajutisi või pikaajalisi lepinguid sõlmida kuni 49 aastaks, mille jooksul loobub maaomanik teatud tegevustest ja saab hüvitist. Ka Soomes on eramaa kaitse lepinguline ja eeldab maaomanike nõusolekut. Seega tuleks ka Eestis analüüsi kohaselt seadust vabatahtlike lepingute regulatsiooniga täiendada.
Ka märgitakse analüüsis, et Eestis ei kasutata ajutist kaitset, ehkki seadus tegelikult seda võimaldab ning seda peaks ka tegema. Kompensatsioonimeetmena tuleks seadusesse lisada maade vahetamise võimalus ja ootelepingud.
“Eestis ei peaks omandist loobumine olema ainus viis õiglase ja kohese hüvitise saamiseks,” põhjendati analüüsis.
Kui piirangud on väiksemal osal kui 50 protsenti kinnisasjast, peaks ettepaneku kohaselt olema võimalus kaaluda kompensatsioonimeetmeid.
Analüüs märgib, et sundvõõrandamise hüvitist peab põhiseaduse järgi maksma kohe, kuid looduskaitseseaduses pole omandamise taotluste mentelemistähtaegu paika pandud ja menetlused venivad. Liiga pikk ootejärjekord rikub aga omanike põhiõigust.
Ühtlasi soovitab analüüs panna seadusesse kohustuse hinnata uute kaitsealade moodustamisel sotsiaalmajanduslikke mõjusid ning kaotada kohustuslik automaatne keskkonnamõjude hindamine, mis kehtib praegu üle 100 hektari suuruse metsamaa raadamise puhul.
Ka peaks loobuma looduskaitseseaduse eelnõus sisalduvast ettepanekust kaotada erapooletu ekspertiisi nõue loodusobjekti kaitse alal võtmisel. Analüüsis on põhjenduseks toodud, et kui see kaotada, saaks kaitse alla võtmist ulatuslikult laiendada. Ekspertiis pole sel puhul bürokraatia, vaid tagab kontrolli.
Ebasobivaks peab analüüs ka ettepanekut piirata riigi makstavaid hüvitisi loodusobjekti riigile võõrandamisel, sest muidu väheneb kinnistu väärtus kohe, kui see kantakse Eesti looduse infosüsteemi (EELIS).
Ülle Madise on varem välja toonud, et keskkonna kaitseks pole kohane kehtestada alusetuid omandipiiranguid ning riik peab omandit piirama hakates selleks ka vajalikud tõendid koguma. Samuti on õiguskantsler juhtinud tähelepanu, et ehkki seaduse järgi tuleb metsaelupaikade kaitse alla võtmiseks või nende senise kaitsekorra rangemaks muutmiseks algatada menetlus, pole riik seda Natura aladele lisapiiranguid pannes järginud.
Postimees on varem kirjutanud, et 15 000 eurot maksma läinud analüüsis antud soovitused tekitaksid riigile kulukaid kohustusi metsaomanike kasuks.
Soraineni vandeadvokaat Allar Jõks kirjutas möödunud nädalal Eesti Päevalehes, et Eesti metsade rangem kaitse ei tulene Eesti erakordsusest, vaid kasinast põhiseaduskultuurist.
“Põhiseaduses ei ole looduse kaitsele antud ülimusliku positsiooni näiteks Eesti konkurentsivõime või eestimaalaste hakkamasaamise osas. Riik võib loomulikult seada looduse kaitsmise eesmärgil rangemaid piiranguid kui võrdlusriigid ja luua lendoravatele muinasaegsed tingimused. Aga siis peame maksumaksjatena olema valmis ka maksma omanikele nende piirangute talumise eest,” sõnas Jõks.