“Soovisin täna osaleda hääleõiguseta kuulajana riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni istungil, kus kaitsepolitseiameti peadirektor Margo Palloson andis ülevaate julgeolekuolukorrast Eestis. Paraku komisjoni esimees Maris Lauri seda ei võimaldanud, öeldes et mul puudub teadmisvajadus,” kirjutas Vooglaid 8. septembril riigikogu juhatusele saadetud avalduses.

“Ma oleksin eeldanud, et kõikide riigikogu liikmete puhul peetakse seda iseenesestmõistetavaks, et neil on teadmisvajadus selle suhtes, milline on riigis julgeolekuolukord,” ütles Vooglaid neljapäeval ERR-ile, nimetades tema mittelubamist istungile kurioosseks.

Vooglaiu sõnul on riigikogu tavapärane praktika olnud, et saadikud võivad ka komisjoni liikmeks olemata minna selle istungit kuulama ilma seal sõnaõigust omamata.

“Ja ma olen sellest lähtunud ja lähtusin ka tol korral, aga nüüd järsku ilmnes, et päris nii need asjad siiski ei käi. Vähemalt mitte kõigi riigikogu liikmete puhul, kõigi komisjonide puhul ja kõikidel puhkudel. Siis tekkiski mul küsimus, et kas nüüd on siis nii, et Maris Lauri ukse peal otsustab, et näiteks Varro Vooglaiul ei ole teadmisvajadust selle suhtes, milline on julgeolekuolukord, aga näiteks Marko Mihkelsonil on. Selline lahendus oleks eriti kurioosne, et siis nagu näo järgi otsustatakse, millised on parlamendiliikmete õigused, aruteludele ligi pääseda,” rääkis ta.

Lauri: lähtusin seadusest

Lauri lükkas tagasi väite, et Vooglaiu istungile mittelubamise otsus põhineb sellel, et ta kuulub opositsiooni. “Ei kindlasti mitte!” ütles ta vastuseks ERR-i sellekohasele küsimusele.

Lauri selgitas, et tema otsus põhineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) sätetel, mis räägivad teadmisvajadusest.

“Riigikogu liikmel on õigus saada juurdepääs Eesti riigisaladusele. Aga absoluutselt kõigil inimestel, kellel on ligipääs riigisaladustele – olgu see isegi peaminister või ükskõik kes – nendel alati vaadatakse ka seda, kas neil on seda asja vaja teada konkreetsel hetkel. Teadmisvajaduse üle otsustab see, kes seda riigisaladust omab,” rääkis Lauri. “See, et inimesel on huvi midagi teada, ei tähenda seda, et tal on vajadus seda teada. See kehtib ka riigisaladuste kohta,” lisas ta.

Sama võib järeldada ka RSVS paragrahv 25 lõikest üks, milles öeldakse riigisaladust töötlev üksus ja juurdepääsuõigusega füüsiline isik on kohustatud enne riigisaladusele juurdepääsu andmist veenduma, et isikul on vastava taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus ja teadmisvajadus.

Maris Lauri. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Kuna julgeolekuülevaate tegi kapo, siis on neil ka sellele ligipääsu osas sõnaõigus, võis järeldada ka Lauri jutust.

“Kui tullakse tegema julgeolekuülevaadet – meil käivad erinevad asutused – siis nad teevad selle ülevaate vastavalt komisjoni või kuulajate spetsiifikale, sest see on nende kohustus ja tulenevalt seadusest nad ei saa jagada igasugust infot, mis nendel on. Nad jagavad seda infot, mida nad peavad vajalikuks just nimelt selle komisjoni liikmetele,” rääkis ta. “Komisjoni esimehena on mul volitus hinnata seda, kas [kellelgi] on [teadmis]vajadust. Väga lihtne näide – meile saadetakse teatud ülevaateid erinevate asutuste poolt, kus on kirjutatud, kellel on ligipääs, kes saavad seda informatsiooni lugeda, seal on komisjoni liikmed ilusasti kirjas. /—/ Varro Vooglaiu nime seal ei ole, mis tähendabki seda, et ta ei saa käsitleda neid teemasid, mida nendes ülevaadetes käsitletakse. Kõik, väga lihtne,” ütles Lauri.

“Ja ma olen seda Varo Vooglaiule korduvalt selgitanud, et kui tal on mingisugused konkreetsed huvid ja ta soovib ülevaadet saada, siis mitte keegi ei keela tal pöörduda otse kapo poole või paluda, et nende fraktsioon korraldaks ülevaate saamise kapolt või ka mõnelt teiselt julgeolekuasutuselt, kui nad tunnevad, et seda on vaja,” jätkas Lauri. “Teised fraktsioonid saavad sellega alati hakkama, aga millegipärast Varro Vooglaiul on see probleem kogu aeg. Ja tal on probleem üksnes nende kohtumistega, kuhu tuleb ülevaadet tegema kapo. Teistele komisjoni istungitele tal puudub absoluutne huvi tulla. Nii et ma ei tea, miks see nii on,” tõdes ta.

Vooglaid: kapo esindaja ei saaks fraktsiooni ruumides rääkida

Vooglaid vastas sellele aga viitega, et julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile on ehitatud välja eraldi ruum, kus saab lekkeid kartmata rääkida.

“Ja näiteks kui Lauri ütleb, et kutsuge ta (kapo esindaja – toim.) endale fraktsiooni, siis seal põhimõtteliselt ei saa sellistel teemadel rääkida tasemel, mis puudutab riigisaladust. Nii, et see soovitus, et kutsuge endale fraktsiooni, on juba põhimõtteliselt teostamatu ja nad teavad seda väga hästi,” rääkis Vooglaid.

“Muidugi kurioosne on ka see, et kui nüüd fraktsioon näiteks järgmine nädal otsustab mind saata asendusliikmena meie fraktsiooni esindaja Rene Koka asemel, siis pole kellelgi midagi ütlemist, ma võin rahulikult sisse jalutada ja täpselt sama arutelu kuulata seal. Ehk siis sellest nähtub, et mingit sisulist takistust tegelikult ei ole, täiendavaid lubasid vaja ei ole, et tegelikult ma olen täiesti kvalifitseeritud seal olema ja kuulama. Ja mulle tundub, et mittelubamine on pigem selline kiuslik akt,” lisas Vooglaid.

Varro Vooglaid. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Küsimusele, mis edasi saab vastas Vooglaid: “Ma olen mitmelt riigikogu liikmelt kuulnud, et nemad kavatsevad ka nüüd järgmine kord kohale minna. Et öeldagu siis neile ka, vaatame, kuidas see asi siis käib. Kokkuvõttes võib sinna minna, ma ei tea, 10 või 20 riigikogu liiget, kes kõik ütlevad, me tahame ka saada võimaluse kuulata, milline on meie riigis valitsev julgeolekuolukord. Eks näis siis, kas nad viskavad kõik välja või hakatakse näo järgi sisse laskma, et kes tundub sellise inimesena, kellel võiks teadmisevajadus olla, see lastakse sisse ja kes tundub, et tal ei ole teadmisvajadust, siis teda ei lasta sisse, ilma et mingeid põhjendusi esitatakse. Minule tundub see kuidagi jabur.”

Vooglaid tahab selgemaid reegleid

Vooglaid leidis lõpetuseks, et vaja oleks reeglite täpsustamist: “Ma küsisin ka juhatuselt, et tegelikult oleks vaja reeglites ikkagi selgust, et kõik riigikogu liikmed teaksid, millised need reeglid on, mis kehtivad ja siis neid ka rakendatakse kõigi suhtes ühtemoodi. /—/ Millised iganes need reeglid on, selle üle võib siis vaielda, et kes saab ja kes ei saa ja millistel tingimustel, aga mingi selgus võiks nagu olla.”

Samas Lauri ütles vestluses ERR-iga, et soovitab Vooglaiul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus korralikult läbi lugeda: “Ta on jurist ja saab sellest kindlasti väga hästi aru.”

Riigikogu esimees Lauri Hussar märkis oma vastuskirjas Vooglaiu pöördumisele, et riigikogu liikme seaduse (RKLS) ja RSVS sätete kohaselt on riigikogu liikmel riigisaladuse kõigile tasemetele juurdepääsu õigus tema seadusest tulenevate konkreetsete ülesannete täitmiseks ja see on seotud vältimatu ja põhjendatud teadmisvajadusega konkreetse teabe suhtes.

“Kuna Teie nimetatud komisjonis käsitletakse riigisaladust, on erikomisjoni esimehel kohustus hinnata ja kontrollida liikmelt, kes ei ole konkreetse komisjoni hääleõiguslik liige, milline on tema teadmisvajadus. Kontrollimise kohustus tuleneb RSVS paragrahv 25 lõikest 1 ja paragrahv 3 punktist 15, mille
kohaselt tuleb riigikogu komisjonil (riigisaladust töötlev üksus) kontrollida ja veenduda enne juurdepääsu andmist, et isikul on nii vastava taseme riigisaladusele juurdepääsuõigus kui ka põhjendatud teadmisvajadus,” seisis Hussari vastuses Vooglaiule.

Riigikogu pressiesindaja Karin Kangro märkis neljapäeval ERR-ile saadetud kommentaaris, et riigikogu juhatus arutas Vooglaiu pöördumist oma 16. septembri istungil ja leidis konsensuslikult, et komisjonide enesekorraldusõigusest lähtuvalt ei sekku juhatus komisjoni tegevusse.

Riigikogus Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

“Riigisaladusega seonduvat reguleerib riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus ning teadmisvajaduse hindamiseks eraldi reegleid kehtestatud ei ole. Kui komisjonis käsitletakse riigisaladust, on komisjoni esimehel seadusest tulenev kohustus hinnata ja kontrollida, esiteks, kas istungil osalejal on riigisaladuse luba, ning teiseks, kas tal on põhjendatud teadmisvajadus konkreetsele infole,” täpsustas Kangro.

“Teadmisvajadus ei teki ametikohast ega juurdepääsuloast enesest, vaid siis, kui inimesel on sisuliselt põhjendatud vajadus teavet kasutada ja see vajadus on seotud tema juurdepääsuõigust tingivate kohustustega. Teadmisvajadust konkreetsele riigisaladusele peab põhjendama inimene, kes soovib saladusele ligipääsu. Riigisaladusele juurdepääsuõigusega inimene ei saa omatahtsi igasuguse vastava tasemega riigisaladusega tutvuda,” jätkas ta.

“Teadaolevalt ei ole riigikogu liige varem soovinud olla külalisena komisjoni istungil, kus arutatakse riigisaladust. Erakondliku kuuluvuse ajendil ei kehtestata riigikogu liikmetele piiranguid,” kinnitas riigikogu pressiesindaja.