Konventsiooniga liitumine on meie inimesi palju aidanud. Tänu sellele on loodud seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, seadustesse saanud uued süüteokoosseisud nagu ahistav jälitamine ja seksuaalne ahistamine ning vastu võetud vägivallaennetuse kokkulepe. Riigikokku on jõudnud niinimetatud nõusolekuseadus, mis ütleb enesestmõistetavat: seksuaalsuhe eeldab selget ja vabatahtlikku mõlema poole nõusolekut. Ministeeriumis teeme pärast Pihlakodu õudusi seadusemuudatusi, mis kaitsevad eriti haavatavas olukorras olevaid inimesi paremini vägivalla eest.
Need on vaid mõned näited Eesti inimeste kaitsmiseks, mis on olulised ka piiriüleselt. Eks me oleks neid vajalikke muutusi teinud ka konventsioonita, ent rahvusvaheline kaitse aitab Eesti inimesi paremini piiriülestes juhtudes.
Seetõttu on eriti kummaline, kui hakatakse väitma, et sellist kaitset pole enam vaja. Ohvrid − peamiselt naised ja lapsed − vajavad selget tugisüsteemi, mis neid kaitseb ja aitab. Ja lõpuks on see meie kõigi ühine vastutus, kas lubame endalt ära võtta tööriistad, mis aitavad meil oma inimesi kaitsta.
Aga mis hirm on siis see niinimetatud sooideoloogia oma, mida konventsiooni vastalised kilbile panevad? Konventsioon ütleb tõesti, et muu hulgas ei tohi klohmida ka neid, kes identifitseerivad ennast naistena. Head ligimest ei tohi üldarusaadavalt mitte kunagi peksta. Inimestena teame, et mõned üksikud meie hulgast on teistmoodi kui “tavalised” ja ainuüksi seetõttu võivad sagedamini vägivalla ohvriteks sattuda.
Statistilise keskmisena on Eestis näiteks umbes 60 inimest, kelle kromosoomid pole tavapärased XX või XY, vaid sündimisel kaasa saadu on teistsugune. Minu meelest on täiesti ebamoraalne arvata, et “teistsuguseid” inimesi ei peaks vägivalla eest kaitsma. Igaühel meist on vähemalt üks omadus, mis on kellegi arvates “teistmoodi”. Jättes demonstratiivselt kaitseta ühed “teistsugused”, oleme ise järgmised vägivalla ohvrid.
Võitlus Istanbuli konventsiooni vastu on seega võitlus õiguse eest peksta erinevaid inimesi − ja see on mulle täiesti vastuvõetamatu mõte. Istanbuli konventsioon on meie südametunnistus kaitsta nõrgemaid ja haavatavamaid vägivalla eest.