Maa- ja ruumiameti ortofotodel põhinevatest analüüsist selgub, et aastatel 2013–2021 taastatud soometsades on tugevalt kahjustunud 400 hektari jagu puistuid ehk 3,95 protsenti kõigist sel ajal taastatud soometsadest, kirjutab Tartu Ülikooli seirespetsialist Indrek Hiiesalu.

Viimase aasta jooksul on ühismeediasse jõudnud mitmeid artikleid, kus väidetakse, et sootaastajad tegelevad metsade uputamise ja hukutamisega. Tänavu kevadel viisin Tartu Ülikoolis läbi kaardipõhise uuringu, et selgitada välja, kui suurel osal sootaastamisaladest on puistud oluliselt kahjustunud.

Nõukogudeaegse soode kuivendamise suurkampaania ajal kuivendati suured soostuvad- ja soomassiivid, mille tagajärel muutus maastik ühetaoliseks metsamassiiviks. Looduskaitsealade eesmärk on toetada looduslike protsesside toimimist ja elurikkust. Kui kaitsealadel on olnud näiteks kraavitamise näol tugev inimmõju ja looduslikud protsessid on katkestatud või lausa tagurpidi keeratud, siis võimalusel on meie ülesanne aidata loodusel taastuda.

Alates 2013. aastast ongi Eestis tegeletud loodusliku veerežiimi taastamistöödega kokku ligikaudu 32 000 hektaril. Neist 80 protsenti asub kaitsealadel. Valdavalt on tehtud taastamistöid metsaga kaetud aladel, eesmärgiga taastada loodusliku ilmega soometsad. Ligikaudu kolmandikul aladest on taastatud lagesoid, see hõlmab nii mahajäetud turbakaevandusalade soona taastamisi, hõredate puissoode taastamisi kui ka lagesoode taastamisi kasutades kujundusraiet.

Kuivenduse tõttu vabanevad toitained soodustavad puude kasvu. Seetõttu on kuivendatud metsad muutunud looduslikest soometsadest ka palju tihedamaks Võrreldes kuivendatud kõdusoometsadega on loodusliku ilmega soometsad struktuurilt mitmekesised, valdavalt suhteliselt hõredad puistud, mis vahelduvad lagedamate soonikute või väikeste lagesoo laikudega.

Soo taastamisel kuivenduskraavid suletakse, misjärel tõuseb põhjavee tase peaaegu maapinnani. Kooslus peab hakkama kohanema uute oludega – mullaõhku jääb vähemaks ja toitainete kättesaadavus hakkab aeglaselt langema. Valdavalt toimub aeglane puistu hõrenemine, kuid paiguti hukkub korraga ka suurem hulk puid.

Tugevalt kahjustunud on alla viie protsenti puistutest

Oma kaardipõhise uuringu aluseks võtsin maa- ja ruumiameti metsandusliku ortofoto ja selle põhjal arvutatud NDVI indeksi. NDVI on suhtarv, mis iseloomustab rohelust ehk taimede fotosünteetiliselt aktiivse biomassi hulka pindalaühikul.

Vaatasin kaardipildil läbi kõik sootaastamisalade metsad ja kaardistasin digitaalselt vähemalt ühe hektari suurused alad, kus rohkem kui pooled puud paistavad metsandusliku ortofoto pildil kuivanud. Kaarditööde kõrval tegin ka välitöid, kus hindasin ortofotodel nähtut n-ö maa pealt (joonis 2).

Saessaare raba äärne siirdesoomännik, kus kunagise ida-lääne suunalise sooniku alale kasvanud puistu on kraavide sulgemise järgselt tugevalt kahjustunud. Metsanduslikul ortofotol lilla joonega kaardistatud kahjustusala piir. Autor/allikas: Maa- ja ruumiamet, panoraam: Indrek Hiiesalu

Puud ei hukku liigvee tõttu kohe, vaid selle mõju tuleb ilmsiks umbes kolme aasta jooksul peale taastamistöid. Seega on metoodiliselt õige viimastel aastatel tehtud sootaastamised analüüsidest välja jätta. Võttes aluseks ajavahemikul 2013 kuni 2021 taastatud soometsad (kokku 10891 ha), on nendest tugevate kahjustustega alasid 430 hektarit ehk taastatud soometsadest 3,95 protsenti (joonis 3).

Aastatel 2013 kuni 2021 taastatud soometsade kogupindala ja samadel aladel tugevalt kahjustatud puistute pindala. Autor/allikas: Indrek Hiiesalu

Eriilmelised reaktsioonid

Metsaregistri andmete ja mullakaardi põhjal võrdlesin sootaastamisalade kõiki puistuid ja tugevalt kahjustatud puistuid. Selgus, et suhteliselt rohkem on kahjustunud keskmisest vanemad puistud. Vahemärkusena on taastatud soometsade keskmine vanus 97 aastat.

Samuti esineb suhteliselt sagedamini kahjustusi kõdusoo puistutel. Rohkem kahjustatud on ka sellistel turvasmuldadel paiknevad puistud, kus turba tüsedus on suurem kui üks meeter. Seejuures on eriti tundlikud tüsedal madalsoomullal kasvavad puistud.

Teistpidi vaadates – suhteliselt vähem on puistud tugevalt kahjustunud mineraalmaadel ja õhukesel turbal. Valdavalt on kahjustatud puistutes peapuuliigiks okaspuu, kuid ei kuusikud ega männikud ei osutunud märjutamisele suhteliselt tundlikumaks.

Kuivendust tagasipöörates pole valikud lihtsad. Kuna veerežiimi muutustele on tundlikumad enam kui meetri paksusel turbal kasvavad metsad, vanad metsad ja kõdusoometsad, on oluline taastamistöid planeerides pöörata just sellistele aladele rohkem tähelepanu, sh teha nendes kohtades liigi-inventuure.

Taastades ei saa me kunagi täpselt sama loodust tagasi, ent see pole ka eesmärk. Sood taastades tuleb nii-öelda uuesti läbi elada toitaineterikkam sooetapp. Juba kooliõpikust teame, et toitainevaesed rabad kujunevad toitainerikkast madalsoost, läbides vahepeal siirdesoo etapi. Seetõttu tuleb kõdusoid, kus toitained on turba lagunemisel vabanenud, rabametsaks taastades läbida taas toitainete poolest rikkam siirdesoo arenguaste.

Ei maksa imestada, kui mõnda aega näeme taastamisaladel rohkem kaasikuid, sest kask on toitainerikkas keskkonnas männile tugev konkurent. Lisaks mõjutavad maastikuprotsesse foonil toimuv kliima (valdavalt temperatuuri ja sademete) muutus ja paiguti ka õhusaaste.

Teadustöö jätkub

Tänavu tehtud kaardipõhine taastatud soometsade analüüs on aluseks järgmisel aastal toimuvatele teaduslikele välitöödele. Teadlasi huvitab, kuidas muutub aladel elustik ja millises suunas arenevad kooslused muutuvad. Väljatöötamisel on seirepunktide põhine uuring, mis annaks ülevaate nõrgemalt ja tugevamalt kahjustatud puistutest ning pakuks võrdlusmaterjali kuivendatud, kuid taastamata jäänud puistutega.

Soode taastamise kogemust on Eestis juba üle tosina aasta. Taastamistööde metoodikat on pidevalt edasi arendatud, lähtuvalt nii looduse kui ka ühiskonna tagasisidest. Igaühe enda mõelda jääb, kas vähem kui viie protsendi puistute tugev kahjustumine on looduskaitsealadel suur või väike lõiv selle eest, et soomaastikud saaksid kujuneda oma loomulikul viisil. Sealjuures arvestades, et ka surnud puud on olulised elupaigad paljudele ohustatud sambla-, sambliku- ja seeneliikidele.

Puistu tasemel tehtavad analüüsid aitavad veel paremini otsustada, mis on suurim koguväärtus, mida tuleviku soomaastikud meile pakkuda saaksid. Kõige olulisem on teadmine, et mitmekesised maastikud tagavad mitmekesisuse säilimise.