Kirjanik ja kirjanduskriitik Mudlum ütles kirjandussaates “Loetud ja kirjutatud”, kui ta saaks lugeda mõnd suvalist raamatut lihtsalt enda lõbuks ega peaks sellest mitte midagi arvama ega kirjutama.

Mudlumi tõmbas kirjandusmaailmasse ajakiri Vikerkaar ning ka värskes raamatus “Nööpidest ja muust häbiväärsest” on jutud, millest paljud on ilmunud just Vikerkaares. Suur osa tekste ongi Muldumi sõnul sellised, mida ta ise poleks muidu kirjutanud, kui ajakiri ei oleks talt just selleteemalist juttu tellinud.

Uue jutukogu esimest lugu nimetas autor häbiväärseks. “Kes julgeb panna oma 15-aastaselt kirjutatud juttu, mille kohta on öeldud psühholoogiline okse, 30 aastat hiljem kuhugi väljaandesse,” küsis Mudlum enda kohta. “Ma ei ole seda mõttega ise täielikult suutnud ka praegu läbi lugeda, seda tegi toimetaja. Ma ei taha, ma kardan seda 15-aastast mina,” sõnas ta.

“Mu mõtted ei teeni narratiivi, vaid on kogu aeg hajali,” ütles ta enda kirjutamisstiili kohta ja lisas, et üks tuttav peab seda tema loomingu parimaks osaks, sest hindab siirust ja filtri puudumist. Kõik Mudlumi jutukogud on seotud ja keskenduvad inimese ühele omadusele: kõigepealt tõsine inimene, siis närviline inimene ja nüüd siis suguline inimene, uues jutukogus on tunda ka body horror’it.

“Kõik see jutt, et sa ei ole naiskirjanik, kui sa ei ole kordagi kuskil kirjutanud verest, menstruatsioonist, ja mina kindlasti ei olnud, seetõttu ma ei kvalifitseerinud naiskirjanikuks. See on teataval määral protestikirjutis,” kinnitas ta ja lisas, et nüüd on ta kirjutanud nendel teemadel ühe päris kena jutukese. “Üks raamat, üks kirjanik, üks kirjandusetüüp ei saa kõigile meeldida,” sõnas ta.

Kirjanduse juures huvitab teda ühe inimese mõttemaailm, mis saab tulla temani kõige paremini läbi kirjanduse ja autori. Minakirjanduse vohamine ei ole hiljutine nähtus, vaid nn oma pea sees elamine ja minakirjutised levisid juba 1920. aastatel. Ta ütles, et teab palju inimesi, kes tunduvad n-ö tavalised, kuid kui nad hakkavad kirjutama, siis tuleb neist välja miskit erilist, mida ei olegi võimalik väljendada muud moodi kui loomingu kaudu.

Kirjanikuks sai ta läbi kultuurirühmituse ZA/UM-i, kus ta esimesed kirjutised ilmusid 2010. aasta paiku. Sinna läksid alguses tema kooli tarbeks kirjutatud esseed ning tööteemalised kirjutised. “Ma olin andnud nooremale põlvkonnale lubaduse rääkida, kuidas on tööl käia. Enamik nendest ei käinud tööl,” rääkis ta. Üldiselt ei ole ta inimene, kes elaks minevikus, aga kirjutama hakates tuli see lihtsalt välja. “Paikade ja kohtade väga täpne kirjeldamine viib mind ajas tagasi, nii saan sinna aega uuesti siseneda,” sõnas ta. Nüüd nimetab Mudlum neid “vanainimese mälestusteks”, kuid ta arvab, et tema raamatud ei ole ealiselt piiratud ning tal on eri vanustest lugejaid.

Kriitikud on välja toonud Mudlumi erilist sõnakasutust ning küsinud, kas ta ise ikka teab, mida need sõnad tähendavad. Kirjanik on üles kasvanud keskkonnas, kus räägiti palju murdekeelt. ”Mingisugused sõnad on meie peres nii tavalised, et ma ei tule selle pealegi, et nad kellelegi teisele seda ei ole,” selgitas ta. Mudlum usub, et suur osa meie keele rikkusest hakkab tulevikus püsima just tõlkekirjandusteoste varal, kus neid vanu sõnu veel vaja on, uute sõnade välja mõtlemine teda otseselt ei huvita.

Raamatute kohta tuleb tagasiside üsna aeglaselt, kuid tagasiside mõjutab Mudlumit ennast küll. Ta mõistab, et ta ise kriitikuna on olnud vahel üsna karm. “Ma tean, et on kriitikuid, kes võtavad vastu ainult asju, mis neile tõsiselt meeldivad. Minu meelest ei ole ka päris aus teha ainult seda, mis sulle tundub hea, et sa ei peaks midagi halba või kriitilist ütlema. Keegi peab julgema öelda ka välja, kui miski ei meeldi. Muidu jäävad mõned teosed ja autorid üldse tähelepanuta. Aga kui keegi ütleb sinu enda kirjutatud asja kohta välja, et talle see ei meeldi, siis on kibe tunne küll,” nentis Mudlum ja lisas, et ta uus raamat ongi ilmselt huvitavam just kriitikule kui tavalugejale.

“Ma olen väsinud sellest kirjandusmaailmast. Kõik, kes peavad kogu aeg ainult tekstiga töötama ja midagi muud nende elus ei ole, igatsevad hetke, kui nad saaksid võtta raamaturiiulist suvalise raamatu, millest nad midagi arvama, rääkima või kirjutama ei peaks ja mida nad saaksid lugeda vaid enda lõbuks,” tõdes ta.

Kõik hüved, mida Eesti kultuuriruumil vabakutselisele kirjanikule pakkuda suudab, on tal juba saadud. Surve kirjutada on väga halb asi, ta nimetas oma kahte viimast raamatut protestikirjanduseks, kus ta on kirjutanud lihtsalt oma praegustest tegevustest.

Enne värsket jutukogu hakkas ta kirjutama pikemat raamatut, mida ta teadis, et ta aastaga valmis ei saa. Seega on tal see pooleliolev raamat tiksumas ja ta on oma kirjanikukarjääri tuleviku suhtes ebakindel. “Kibestumus ja tüdimus kirjutamise vastu lähevad ära siis, kui ma vahepeal puhata saaks,” kinnitas ta.