Filmioperaator ja -lavastaja Janno Põldma ütles “Vikerhommikus”, et Lotte filmide loomisel on loojad alati hoidnud täielikku loomevabadust ega ole lasknud end väljastpoolt suunata, kuid praegu on sellise iseseisvuse säilitamine tema sõnul märksa keerulisem.
Möödunud nädalal tunnustas Pimedate Ööde filmifestival Janno Põldmad elutööpreemiaga. Vaatamata preemia nimetusele ütles Põldma “Vikerhommikus”, et töötamist ta lõpetada ei plaani. “Tegemist on palju,” kinnitas ta.
Enim on Põldma tööpäevad seotud Lottemaaga, kuhu ta kirjutab igaks suveks viis ja talveks kolm uut näidendit – nii juba 11 aastat järjest. “Lottemaal on praegu proovid, varsti tulevad välja. Ma pean juba suvenäidendite peale mõtlema hakkama,” märkis ta.
Samuti üritavad nad Lotte kaasautori Heiki Ernitsaga igal aastal vähemalt ühe raamatu valmis teha. Ka loomingulised erimeelsused pole neile võõrad, kuid Põldma sõnul on oluline konsensus leida.
“Kui on ikkagi näha, et üks toetab oma seisukohta nii väga ja suudab enam-vähem arusaadavalt teisele seda selgitada, siis teine nõustub,” rääkis ta ning lisas, et filme tehes on oluline, et neil oleks lõbus kirjutada.
Kuigi kiputakse ütlema, et lapsed on kõige keerulisem publik, leiab Põldma, et lapsed on väga head vaatajad.
“Lapsed on kõige ausam sihtrühm. Ma olen päris palju festivalidel käinud ja vaadanud, kuidas lapsed reageerivad. Kui neile ei meeldi, siis hakkab kohe omavaheline jutustamine, nihelemine, tõustakse ja istutakse. Aga kui neile meeldib, siis nad on sellised jäägitud vaatajad. Nad on liikumatult, suu läheb lahti ja silmad on pärani ning vaatavad, mis seal sünnib.”
Samuti võivad lastega filmivälised kohtumised väga südamesse minna, märkis Põldma. Ta meenutas Pärnus toimunud jäälinna tegemist, mis oli Lottele pühendatud.
“Ma seisin ja vaatasin seda Lotteks kostümeerinud näitlejat, ta seisis minust kolm-neli meetrit eemal. Meie vahel oli üks väike tüdruk, kehvalt riides, et olnud ta printsessi nägu, natukene õnnetu. Ta vaatas ja vaatas seda Lottet, siis äkki tegi neli-viis hästi kiiret sammu, läks selja tagant Lottele ligi, võttis selja tagant ümbert kinni ja surus pea vastu Lottet. Mõtlesin, et tegelikult me teeme ikka väga õiget asja, räägitagu mis tahes,” meenutas ta.
Kuigi Põldma enam filmistuudios igapäevaselt ei tööta ega tea täpselt, kuidas animafilmide tervis praegusel ajal on, nentis ta, et päris hästi minna ei saa, sest raha on filmide tegemiseks vähe.
“Näiteks need kolm täispikka Lotte filmi, mis me tegime, nende hind oli kuskil veidi alla kahe miljoni või kaks miljonit. Need olid rahvusvaheised koostööd ja tänu sellele saime raha kokku. Ma ei usu, et hetkel sellist raha saab,” arutles ta.
Kuigi Lotte on ka välismaal tuntud, ei ole seda ühegi rahvusvahelise suurfirma alt välja antud seetõttu, et siis on oht, et tegijad jäävad valikuvabadusest ilma ning rahastajad hakkavad nende tööd dikteerima.
“Meil oli Heikiga kogu aeg selline suhtumine, et me teeme filmi iseendale ja me ei lase kellelgi mõjutada, et me peame nii või naa mõtlema. Meil õnnestus see kõigi nende filmidega. Aga praegu on see läinud päris keeruliseks,” lausus ta.
Küll aga on kaastootjatel olnud õigus tegijatele kommentaare teha. Põldma ja Ernits on need ära kuulanud, kuid siiski oma südame järgi tegutsenud.
“Meile on tulnud päris kummalisi ettepanekuid. Täiesti tõsiselt tehti ettepanek, et Lotte peaks olema alguses halb tüdruk, filmi jooksul ümber kasvama ja lõpus olema hea tüdruk. Viisakate inimesena noogutame, aga loomulikult ei võta seda arvesse. Aga kui lepingud on tehtud niimoodi, et on see teistsugune õigus antud, siis on väga raske sellele vastu vaielda. See võib olla isegi arukas ettepanek, aga kui režissöör teeb filmi, on tal oma nägemus, kuidas asi peab kulgema. Kui see kõrvalt tulev nägemus ei sobi tema süsteemi, siis ta ongi probleemi ees, mida teha,” kirjeldas Põldma.