Ootamine. Ootamises üksinda on sageli midagi ebamugavat. Õigupoolest oleme seda kõik rohkemal või vähemal määral tundma pidanud: ootamist arsti kabineti juures, kui kohe on selgumas mõne halvaendelise analüüsi tulemus, või hoopis ootamist, kui ülemus tahab meiega natukese aja pärast nelja silma all rääkida. Enamasti pole analüüsi tulemus või ülemuse poolt tahetud vestlus kusjuures pooltki nii hull, kui ise kartsime, aga oma peas jõuame me ootamise käigus luua kõige pessimistlikuma võimaliku olukorra.
«Kaks prokuröri» on tervenisti üles ehitatud ootamisega kaasnevale ärevusele, ja kui tavaliselt oodates kipume ohtu üle hindama, siis Loznitsa filmis on olukord hoopis vastupidine: vaid mõne kuu eest juuraõpingud lõpetanud Kornev (Aleksander Kuznetsov) ei oska hinnatagi, et on jalutamas otse hukatusse, kui läheb 30ndate lõpul Brjanski oblastis nõudma vestlust Stepnjaki-nimelise kinnipeetavaga. Kohtumist oodates näeb Kornev läbi akna, kuidas õuel vedeleb ühe vangistatu laip ning minut hiljem on see juba kuskile ära veetud.