Olgu öeldud, et tegemist on tehnilisemat laadi artikliga. Oluline on teada, et rahamass (ringluses oleva raha hulk) on vaid üks näitaja, mille järgi on võimalik hinnata kulla üle- või alahinnatust. Kuld on üks peamisi varasid, mis varade väärtust rahatrüki vastu kaitseb ning seetõttu pean antud suhtarvu oluliseks näitajaks.
Kas kuld on üle- või alahinnatud?
Kuidas teada, kas väärismetallid või mõni muu tooraine on üle- või alahinnatud? Kulla, hõbeda ja teiste väärismetallide puhul pole selle hinnangu andmise kriteeriumid nii selgelt määratletud kui näiteks aktsiate, võlakirjade või kinnisvara puhul, mille hindamiseks saab kasutada lihtsamaid mõõdikuid nagu hinna ja kasumi suhe (PE) või hinna ja raamatupidamisliku väärtuse suhe (PB).
See tähendab, et väärismetallide hindamiseks tuleb õpikutarkused kõrvale jätta ning läheneda loovalt. Esiteks on oluline mõista, et mõõtes mingi vara väärtust üksnes valuutas, ei saa me lõpuni aru, kas see on üle- või alahinnatud. Näiteks 1980. aastal oli kuld 850 dollari juures ülehinnatud, aga 2022. aastal oli 1600 dollarit täielik odavmüük.
Põhjus, miks seda teha ei saa, on lihtne – võlal põhinevas rahasüsteemis on rahamass konstantselt ja järjepidevalt kasvamas. Keskmiselt on USAs ringluses oleva raha hulk iga 10 aasta tagant kahekordistunud. Muul viisil antud süsteem lihtsalt ei töötaks.
Üks võimalus hinnata kulla õiglast väärtust ongi võrrelda seda rahamassiga (ehk ringluses oleva raha hulgaga). Kulda on võimalik võrrelda ka näiteks teiste varaklassidega (aktsiad ja kinnisvara), aga ka võlatasemete ja inflatsiooniga.
Selle aasta juunis kirjutatud artiklis võrdlesin kulla hinda aktsiahindadega. Artikli leiab siit: Kulla ja Dow suhtarv. Sel korral võrdlen kulla ja hõbeda hindu just rahamassiga.
Rahamassi vs kulla hinna kasv
Allpool oleval graafikul on näidatud rahamassi kasvu ning kulla hinda alates 1971. aasta augustist, mil USA loobus kullastandardist ning kulla hind polnud enam dollari vastu fikseeritud. See annab üldise ülevaate sellest, kuidas rahamass ja kulla hind on poole sajandiga kasvanud. Rahamassi puhul on kasutatud M2 mõõdikut, mis on kõige laiem rahamassi mõõdik, mille kohta Föderaalreserv andmeid avaldab.
54 aastaga on M2 kerkinud ligi 33 korda. Kulla hind on samal ajaperioodil tõusnud 100 korda. Keskmiselt on rahamass kasvanud 6,6% aastas, kuld on kallinenud keskmiselt 8,7% aastas. Kulla hinnakasv on seega kokkuvõttes olnud rahamassi kasvust kiirem. Miks see nii on? Üks seletus on, et kulla hinnakasvu ei mõjuta ainult rahamassi kasv, vaid ka majanduskasv. Sellest, kuidas kulla hind on seotud majanduskasvuga, saab pikemalt lugeda siit: Kulla pikaajaline tootlus.
Lisaks investeeringutele (kaitse inflatsiooni vastu) kasutatakse kulda laialdaselt ka ehtetööstuses (umbes 35-40% ülemaailmsest nõudlusest). Samuti läheb ca 5-7% kullast tööstussektori (peamiselt elektroonika) tarbeks.
Tuleks võtta arvesse ka asjaolu, et kulla hind oli enne 1971. aastat kunstlikult alla surutud. Rahamass kasvas nimelt kiiresti, aga kulla hinda hoiti 1960ndatel kullastandardi elushoidmiseks fikseerituna. USA valitsus ei soovinud ka dollarit devalveerida. See tähendas, et kui kullastandardist 1971. aastal loobuti, sai kuld nii-öelda „paisu tagant välja“ ning kallines paari aasta jooksul peamiselt põhjusel, et raha oli ringlusesse loodud rohkem kui oli selle tagatiseks kulda.
Kõik ülalmainitu on põhjusteks, miks kulla hind on rahamassi kasvu alates 1971. aastast ületanud.
Rahamassi ja kulla suhtarv
Allpool oleval graafikul on kulla hind jagatud USA M2 rahamassiga. Kuna rahamassi näitaja on väljendatud triljonites dollarites ja kulla hind tuhandetes dollarites, siis on kulla hind graafiku lihtsama loetavuse huvides triljoniga läbi korrutatud. Sellise indekseerimise teel saame suhtarvu, mis näitab, kui kallis on kuld võrreldes ringluses oleva rahamassi hulgaga.
Näeme, et pikaajaliselt on kõikumised olnud päris suured. Näiteks 1970ndate inflatsioonilisel perioodil kasvas kulla hind rahamassist kordades kiiremini. Enne 70ndaid kehtis kullastandard, mis tähendab, et kulla hind oli dollari suhtes fikseeritud. Kuna raha loodi 1960ndatel juurde rohkem kui oli selle tagatiseks kulda, siis langes selle tulemusena ka vastav suhtarv.
1980-2000 toimus majanduste niinimetatud finantsiliseerimine. Kuld eemaldati rahasüsteemist ning peamiseks reservvaraks said riigivõlakirjad. Sellel perioodil müüsid keskpangad massiliselt kulda. Suure osa oma kullast müüsid teiste seas maha näiteks Ühendkuningriik ja Šveits. Ka Eesti müüs tol perioodil umbes 11 tonni kulda, mis jättis riigi kullareservidesse alles vaid 256,5 kilogrammi. Eesti kullavarud on tänaseni püsinud muutumatuna. Selle perioodi kekspankade kullamüükidest rääkides tuleb arvesse võtta, et riigivõlad ja inflatsioon olid tollal madalad ning ei olnud ka märkimisväärseid probleeme riigieelarvetega.
2001. aastal saavutas kuld ajaloolise põhja ning suhtarv kukkus 50ni.
2011. aastaks jõudis suhtarv 201 juurde. Seda peamiselt tänu 2008. aasta finantskriisile ning nullintresside ja rahatrüki poliitikale.
Kõige hiljutisem põhi pärineb 2022. aasta sügisest, mil kuld kauples 1615 dollari juures (praeguseks ca 4200 dollarit). Läinud kolme aasta jooksul on kulla hinnakasv olnud rahamassi kasvust tunduvalt kiirem. Keskpankade kullaostud on viimase sajandi suurimad ning pöördunud on ka mitmed muud rahanduse alustrendid. Kullast on jälle saamas oluline reservvara ning riigivõlakirjad on oma positsiooni peamise reservvarana kaotamas.
Kuld 2035: 9000-26 000 dollarit untsist
Siit jõuamegi võimalike hinnasihtideni. Olgu öeldud, et tegemist on vaid ühe näitajaga paljudest ning midagi lõplikku selle põhjal väita ei saa. Küll aga annab kulla ja rahamassi suhtarv meile aimu, mis tasemeteni võiks kulla hind tõusta, kui tõusutsükli ulatus saab olema sarnane 1970ndatele või 2000ndatele.
Kui võtame arvesse rahamassi kasvu, siis oleks 2011. aasta hinnatipp (1920$) täna 4447 dollarit ja 1980. aasta tipp 13 116 dollarit. Oluline on seejuures teada, et rahamass on pärast kullastandardist loobumist iga 10 aasta möödudes sisuliselt kahekordistunud. Seega kui antud trend jätkub ning rahamass 2035. aastaks kahekordistub, lükkub 2011. aasta teoreetiline hinnatipp 8894 dollarini (2x 4447$) ning 1980. aasta tipp 26 232 dollarini (2x 13 116$).
Hõbeda potentsiaal on veelgi suurem
Hõbeda puhul on rahamassi ja hõbeda hinna suhtarvu numbrid veelgi huvitavamad. Kui võtame sarnaselt kullale arvesse rahamassi kasvu, siis oleks 2011. aasta hinnatipp (50$) täna 123 dollarit ja 1980. aasta tipp (50$) 721 dollarit. Kui rahamass kasvab 2035. aastaks praegusega võrreldes kahekordseks (ehk siis jätkab kasvamist tavapärases tempos), nihkub 2011. aasta tipp 246 dollarile untsist (2x 123$) ja 1980. aasta tipp lausa 1441 dollari (2x 721$) juurde.
See tähendab, et hõbe kaupleb rahamassi kasvu arvestades 2011. aasta tippudest jätkuvalt poole võrra madalamal tasemel. 1980. aasta tippudeni jõudmiseks peaks hõbe praeguselt tasemelt kallinema veel 14 korda (isegi rahamassi püsimisel samal tasemel).
Hõbeda puhul on aga oluline mõista, et selle hinda mõjutab väga suuresti ka tööstussektori nõudlus. Teisisõnu, hõbe on rohkem avatud tööstussektori tsüklilisusele.
Rahamassi kasv saab olema keskmisest suurem
Minu hinnangul saab rahamassi kasv olema järgmise 10 aasta jooksul vähemalt sama suur kui viimase poole sajandi keskmine (ehk toimub rahamassi kahekordistumine). Tõenäoliselt saab rahatrüki ulatus olema isegi suurem, sest riigivõlad on kõrgeimal tasemel alates II maailmasõjast ning suurriigid seisavad silmitsi tõsiste eelarveprobleemidega. Sellest tulenevalt on äärmiselt tõenäoline, et võlgadest vabanetakse monetaarse inflatsiooni ehk rahatrükiga. See tähendab aga rahamassi tavapärasest suuremat kasvu.
Perioodidel, mil rahamass on kasvanud keskmisest kiiremini, on ka inflatsioon olnud kõrgem. Kui raha kaotab kiiresti väärtust, loobutakse valuutaga seotud varadest (peamiselt võlakirjad ja tähtajalised hoiused) ning soetatakse reaalvarasid, mis säilitavad ajas väärtust. See tekitab täiendavat nõudlust väärismetallide järele, mis on ajalooliselt pakkunud inflatsiooni vastu head kaitset. Selle tõttu on minu hinnangul oodata kulla ja rahamassi suhtarvu jätkuvat kasvu – võib-olla isegi samas ulatuses, mida nägime 1970ndatel. Praegune finants- ja majanduskeskkond toetab minu hinnangul just seda stsenaariumi.