Ajalooõpikutest tuntud Pulli asulakohast – Eesti vanimast asulakohast – leitud kasetõrva- ehk tökatitükkidest õnnestus esmakordselt eraldada inimese pärilikkusainet. See võib aidata mõista uuel viisil Eesti ala elanike kaugemat ajalugu.
Tökatitükid pärinevad ligi 10 500 aasta tagusest kiviajast. Neist eraldatud DNA lõigud on seni vanimad inimese pärilikkusaine leiud Eestis. Ühtlasi kuuluvad need maailma vanemate tökatist eraldatud inimese pärilikkusaine juppide hulka.
Inimese pärilikkusainet sisaldavad tökatileiud on erilised, kuna võimaldavad ammutada teadmisi muistsetest inimestest ka kohtadest ja ajaperioodidest, kust inimsäilmeid leitud pole. Lisaks jutustavad tökatitükid muinasaja materjalitehnoloogiast ning võivad avada näiteks toona põetud haiguste, toitumisharjumuste ja isegi harrastatud kunsti tagamaid.
Üle kümne aasta muistset tökatit uurinud laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska selgitas, et kasetohust kuumutamise teel valmistatud tõrva ehk tökatit kasutati laialdaselt juba kiviajast alates. “Tõenäoliselt valmistasid kasetõrva esmakordselt neandertaallased – vanimad teadaolevad leiud ulatuvad üle 200 000 aasta taha,” märkis ta.
Tökat leidis peamiselt rakendust liimina liitesemete valmistamisel, tööriistade varretamisel ja savinõude parandamisel. Samuti määriti sellega paate, kaunistati esemeid ja vooliti isegi väiksemaid figuure.
Hambajäljed ja suumikroobikooslused osadel tökatileidudel viitavad, et tökatit näriti. Kuigi varasemalt on välja pakutud, et tökatit võib võrrelda kiviaegse nätsuga, ei ole Kriiska sõnul sellel oletusel alust. “Kui seda oleks näritud süsteemselt nagu praegu närimiskummi, oleksid kõik kohad seda täis. Ometi on tökatileiud pigem haruldased. Leidude vähesus ja tükkide kuju viitavad eeskätt liimimisotstarbele. Tökatit näriti üldjuhul ikka selleks, et tahkunud tükke suus pehmendada,” selgitas Kriiska. Seejuures ei saa tema sõnul tökati antiseptilisi omadusi arvestades välistada, et seda võidi kasutati esiajal ka meditsiinilistel eesmärkidel.
Tökati tootmisprotsessi ja kasutusalade paremaks mõistmiseks tegelesid teadlased ka eksperimentaalarheoloogiaga. “Proovisime kuumutamise teel tõrva kasetohust kätte saada,” kirjeldas evolutsioonilise genoomika professor Mait Metspalu. Arheoloogia teadur Irina Khrustaleva juhitud katsete käigus valmistatud kasetökatit said teadlased ise närida. Nad veendusid, et närimine ja suu soojus taastavad ka juba kuivanud tökatitüki plastilisuse ja kleepumisomadused.
Kuigi tökatist leitud pärilikkusaine on väga katkendlik, viitavad esialgsed tulemused Metspalu sõnul sellele, et vähemalt ühte Pulli asulakohast leitud tökatitükki on närinud kaks eri soost inimest. Hambajäljend on küll lapse või nooruki oma aga pole selge kas poisi või tüdruku. Lisaks paistab, et tökatisse oma pärilikkusaine jätnud inimesed olid tollele ajale kohaselt tumedasilmsed ja tumedate juustega.
“Seda, miks tökatitükkidelt just laste ja noorukite pärilikkusainet leiab, on väga lihtne naljaga pooleks seletada – neil olid hambad. Võib ette kujutada, et vanematel kiviaja inimestel oli hambumusega juba tõsiseid probleeme, mistõttu oli tökati pehmendamine just noorte ülesanne,” selgitas Kriiska.
Eesti esiajaloolise kasetökatiga seotud uurimus on osa Eesti Teadusagentuur rahastatud projektist “Uued lähenemised iidsete biomolekulide uurimisel aitavad avada kiviaja inimeste elu – evolutsiooni, haigusi ja ühiskonda”.
Tartu Ülikooli arheoloogide, geneetikute ja arheokeemikute ning Eesti Kunstiakadeemia koostöös valmiva uurimuse täpsemad tulemused avaldatakse tuleval aastal.