Kahekordne luuleprõmmu võitja Mari-Liis Müürsepp ütles kultuurisaates “OP”, et riimluulet on raskem kirjutada nii, et see ei läheks käest ära, nõmedaks või banaalseks.
Mari-Liis Müürsepp rääkis, et tema julgus tuleb suuresti publikult. “Kui publik on väga kaasaelav ja ise energiat täis, on tegelikult laval ka lihtsam,” ütles ta. Luuleprõmmu meister lisas, et enne lavale minekut tekib tal adrenaliin ja elevus.
Ta meenutas oma esimest teismelise ängi täis luuletust, mille ta pidi keskkoolis kirjanduse tunnis Charles Baudelaire’i stiilis kirjutama. Luuletus sai head tagasisidet ning seejärel hakkas ta luuletusi kirjutama ja neid luulekonkurssidel esitama.
Riimluulet on tema uues loomingus näha vähe. “Riimluulet minu arvates on raskem kirjutada nii, et see ei läheks kuidagi käest ära, nõmedaks või banaalseks. Vahepeal on tunne, et riim hakkab luuletust juhtima ja su tõeline mõte ei tule nii hästi välja,” selgitas Müürsepp.
Novellikogumikus ”Eesti novell 2025” ilmunud Müürsepa novelli ”Registratuur 10” on reaaleluliste sugemetega. ”Kirjanik kirjutabki nii, et ta võtab oma elust mingisuguse noppe ja keerab selle üle võlli ning paneb sinna magusat ilukirjanduslikkust juurde,” tõdes ta. Müürsepp nõustus, et ta stiili võib nimetada lakooniliseks ja kiireks, kuid samas meeldib talle trikitada ja panna enda lakoonilistesse luuletustesse nn lõbusamaid ludisemisi. Ta nentis, et kirjutades ei mõtle ta väga lugejale ja kirjutab sellest, mis teda ennast huvitab.
Ta ei karda isiklikest teemadest kirjutada, sest ta tunneb, et ta pole ainus, kes tema loomingus väljapaistvatest tabuteemadest mõtleb. “See üldine kasu on suurem kui see häbitunne, mis sul korraks tekkida võib,” sõnas ta ja lisas, et tegelikult inimesi ei huvita see, mida sa endast kirjutad.
Novembris ilmub tema neljas luulekogu ”Keegi hingab”, kus ta kirjutab kapitalistlikust ängist ja tänapäeva survest kiirustada. Luuletaja sõnul aitab pingeid leevendada ja kiirust vältida kirjutamine ja vaikus.