Aleksandr Podrabineki„Dissidente“ (ee Postimees Kirjastus, 2025) lugedes tuli millegipärast meelde levinud tõdemus, mille järgi pidi iga järgnev põlvkond tõlgendama Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“ omamoodi. Teose puhul, mis anti täismahus raamatuna välja 1869. aastal ning mis paigutub tegevusaja poolest veelgi varasemasse aega, on see väide igati arusaadav. Pole ju näiteks meie põlvkonnas enam neid, kes suudaksid detailides jagada Nataša esimese balli eelseid läbielamisi. Ballide keskkonna ning laiemalt tolle aja eluoluga kaasnev märgisüsteem on iga järgneva põlvkonnaga kaotanud ühe osa endisest loetavusest. Tolstoi teose ajaraamistikuga võrreldes on „dissidentide ajastu“ meile mitme põlvkonna võrra lähemal. Vähe sellest, vähemalt minuealiste puhul polegi tegu minevikuga – Aleksandr Podrabinek kirjeldab meie olevikku. Jah, tema mainitud tegelastest võivad paljud olla nime poolest tundmatud, kuid üldine Brežnevi ajastu atmosfäär on minu põlvkonna inimestele üldjoontes vägagi tuttav. Mida nooremate lugejate puhul ei saa enam eeldada – „piiririik“ on ka ajaline mõiste.
Eelnev sissejuhatus ei tähenda kaugeltki seda, et uuel Eesti ajal sündinud ei võiks seda raamatut lugeda. Kõigepealt: Aleksandr Podrabinek on andekas ja vaimukas olnu jäädvustaja (nüüd tuli võrdlusena meelde Victor Klemperer) ning teiseks: tänapäeva Venemaa repressiivne toimimine on juba ammu jõudnud tagasi Brežnevi aega, liikudes täiskiirusel Stalini märgilise 1937. aasta suunas. Viimase väite kinnituseks olgu kas või autori tõdemus, et Brežnevi ajal oli riigis (nõukogude tähenduses) „olemas reaalne poliitiline elu“. Mida nüüdse Venemaa puhul ei saa kuidagi väita. Isegi üldine hirmu atmosfäär, mis iseloomustab nii nõukogude kui tänapäeva Venemaad, polnud tol ajal kõikehõlmav. „Niipea kui uurijad ja operativnikud minema läksid, valgus korterisse hulk sõpru ja lääne ajakirjanikke. Keegi tõi toitu ja veini. Ühise õhtusöögi ajal vahetati muljeid ja peeti aru edasise tegevuse üle“. Vähe sellest: autor kirjeldab juhtumeid, kuidas dissidendid lollitasid mõnuga KGB-lasi.
Samal ajal võis Brežnevi ning isegi Hruštšovi sula ajal mõtlematult öeldud lause tõmmata edukale karjäärile kriipsu peale. Selleks polnud isegi vaja olla dissident. Näitena kirjeldab Podrabinek juhtumit populaarse filminäitleja Juri Beloviga, kes mingil banketil ütles, et varsti võetakse Hruštšov maha. Keegi kandis keelt ja sõnumitooja paigutati vaimuhaiglasse. Mõne kuu pärast kaotaski Hruštšov ametikoha ja Belov lasti haiglast välja, kuid suuremaid rolle talle enam ei antud. Aleksandr Podrabinek meenutab ja tutvustab lugejatele kümneid dissidente, kes pühendasid oma elu Nõukogude süsteemi valede ja kuritegeliku olemuse paljastamisele. Need ei olnud eraldiseisvalt, üksi tegutsevad inimesed, vaid sõpruskonnad, kes jagades ühiseid vaateid, kogunesid kartmatult julgeoleku poolt pealtkuulatavatesse korteritesse. Ühe sellise seltskonnaga sõitis Podrabinek 1977-1978. aastavahetuseks Tallinna, pidutsema Mordva laagrites kuueaastast vangistust kandva poliitvangi Sergei Soldatovi naise Ljuda Grünbergi poole. Lisades meenutusele: „Tallinn on võlulinn, iseäranis uusaastaööl.“
Samal ajal ei olnud dissidentide kogukond kõigis küsimustes kaugeltki ühtne. Nii puudutas see näiteks teemavalikut, millele dissidendid peaksid juhtima maailma üldsuse tähelepanu. Kas ainult inimõiguste rikkumisele NSV Liidus või ka Nõukogude Liidust lähtuvale sõjaohule. Kusjuures (Podrabineki väitel) Andrei Sahharov leidis, et sõjaoht „ei ole meie teema“ – milles, tuginedes meie kaasaja teadmistele, dissidendist akadeemik eksis. Tänapäeva silmas pidades tõstatab Podrabinek ühe väga olulise küsimuse: kuidas suhtuda kodumaalt lahkunud kaaslastesse. Samas märgib ta, et sellele küsimusele pole mustvalget vastust. Kuigi tol ajal oli see paljude teisitimõtlejate jaoks vangla eest põgenemine, leidus ka neid, kes emigreerumisest unistades liitusid „kärarikkalt demokraatliku liikumisega“.
Aleksandr Podrabinek on seda meelt, et tegelikult saadeti demokraatliku liikumise tegelastest välja kõigest seitse inimest. „Dissidente“ lugedes torkab silma erinevus Brežnevi ajastu ja meie kaasaja Venemaa vahel, mis ilmnes ja ilmneb lääne reaktsioonis Nõukogude Liidus ja Venemaal asetleidvale tagakiusamisele. Vaevalt tunnevad tänapäeva tšekistid ennast häirituna sellest, kui mõni välismaa raadiojaam peaks mainima läbiotsimist mõne Putini sõda kritiseeriva kodaniku eluruumides. Kuid tol ajal oli olukord teine – „läbiotsimised Orlovi ja Ginzburgi juures veel käisid, ent lääne raadiojaamad juba teavitasid sellest kogu maailma. Uurijad ja operativnikud kuulasid uudiseid pikkade nägudega ega suutnud mõista, kuidas küll dissidentidel õnnestub nii kiiresti levitada teavet, mida nemad, uurijad, loevad kinniseks ja avaldamisele mittekuuluvaks“.
Endiste dissidentide sulest on ilmunud mitmeid raamatuid, mis kirjeldavad nende tegevust ning nõukogude repressiivaparaadi töömeetodeid – jälgimist, provokatsioone, ähvardamist, piinamist. Podrabineki raamatus leiavad käsitlemist samad teemad. Need on tema isiklikud läbielamised, mis on kokku võetud peatükkides: murdmine, üksindus, nälg, külm jne. Kuid lisaks on raamatu autoril spetsiifiliselt talle huvipakkuv küsimuste ring – psühhiaatria kuritarvitamine. Omades meditsiiniharidust ning suheldes kümnete kannatanutega suutis Podrabinek koguda arvukalt fakte selle kohta, kuidas täiesti tervete inimeste vaigistamiseks paigutati nad sundravile eripsühhiaatriahaiglatesse. Nendele lugudele tuginedes kirjutas Aleksandr Podrabinek 1977. aastal ülevaatliku raamatu „Karistusmeditsiin“, mis tõlgituna pälvis suurt rahvusvahelist tähelepanu. Autorile aga tähendas paljastava käsikirja läände jõudmine ning tõlkes avaldamine asumisele saatmist ja järgnevaid vangistusi. „Dissidentide“ esmatrükk ilmus 2014. aastal ning juba tol ajal oli raamatu autor sunnitud tõdema, et „kõik on nagu 30 aastat tagasi, otsekui poleks midagi muutunud“.
2025. aastal on aga põhjust väita, et tegelikult on läinud veelgi hullemaks.