Ministeeriumi peahoone tehnosüsteemid pärinevad suuresti sellest ajast kui hoone ehitati Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) peakorteriks ehk siis 1968. aastast.
Välisministeeriumi ehitus- ja kinnisvarabüroo peaspetsialist Kristjan Salk ütles, et bürookorrustel, kus ametnikud töötavad, ei ole näiteks ventilatsiooni ega jahutust. Kuna hoonel on ka kõrgendatud turvanõuded, siis ei saa igal pool aknaid lahti teha.
“Põhimõtteliselt puudub meil hoones täielikult ventilatsioon,” ütles Salk.
Samamoodi on probleemid ka keldriga. Kuna ka vee- ja kanalisatsioonitorud pärinevad 1960ndatest aastatest, tuleb Salga sõnul keldris aeg-ajalt ette uputusi.
Hoones ja kinnistul on varasemalt tehtud küll mõningaid remondi- ja restaureerimistöid, kuid terviklikku restaureerimist pole pärast taasiseseisvumist ette võetud.
Välisministeerium pöörduski nüüd sügisel Tallinna linnaplaneerimise ameti poole, et saada teavet, mis nende hoones on kultuuriväärtuslik ning milliste muinsuskaitseliste nõuetega peaks hoonet rekonstrueerides arvestama.
Salk ütles, et hoone terviklikust rekonstrueerimisest praegu veel siiski rääkida ei saa, sest riik ei ole selleks lähiaastatel raha ette näinud. Terve hoone rekonstrueerimine läheks välisministeeriumi ja Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi (RKAS) esialgse hinnangu järgi maksma umbes 40 miljonit eurot.
Nii nagu ei ole eraldatud raha rekonstrueerimiseks, ei ole veel eraldatud raha ka hoone projekteerimiseks või võimalikuks arhitektuurikonkursiks.
Küll aga on välisministeerium eraldanud mõnikümmend tuhat eurot, et alustada kogu protsess ette valmistavate töödega.
Peaspetsialist ütles, et kuna hoonet pole varem terviklikult renoveeritud, siis puudub välisministeeriumil praegu ka ülevaade, millises seisus hoone tervikuna praegu on.
Eesti välisministeeriumi hoone Tallinnas. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
“Hetkel me koostame projekteerimise lähteülesannet. Põhimõtteliselt tuvastame enda organisatsiooni ruumivajadused. Samal ajal oleme me pöördunud ka Tallinna linnaplaneerimisameti muinsuskaitse osakonna poole, et saada sealt infot, et mis on selles hoones kultuuriväärtuslik. Siis saaksime ruumistsenaariumeid läbi mängides arvestada ka nende muinsuskaitseliste nõuetega,” selgitas Salk.
Kilukarbisaali tulevik lahtine
Üks muinsuskaitsealustest hoone osadest on näiteks 600-kohaline istungitesaal, mida tuntakse Kilukarbisaali nime all.
See on oma nime saanud lakke paigaldatud 60 000 kilukarbi järgi. Nimelt ei võimaldanud saali lage katnud raudbetoonist koorik sinna valgusteid paigaldada, seintele kinnitatud lambid ei andnud aga piisavalt valgust.
Välisministeerium on kirjeldanud, kuidas nii tuligi arhitekt Mart Pordile nõukogudeaegse täieliku materjalide defitsiidi tingimustes mõte kruvida lakke 60 000 õlitatud tühja kilukarpi, mis peegeldaksid ja hajutaksid neile suunatud valgust ning samas summutaksid liigset heli.
Vaade kilukarbisaalile. Autor/allikas: Välisministeerium
“Kilukarbisaal ei ole praegu kasutuses, seda ei ole lubatud kasutada. Seal pudiseb ja võib pähe kukkuda, selle karniisid on alla kukkunud. Kilukarbisaal praegu sisuliselt lihtsalt laguneb,” ütles Salk.
Mõtteid, mida kilukarbisaaliga tulevikus peale hakata on olnud tema sõnul igasuguseid, kuid midagi konkreetset veel ei ole.
“Meie hoonel on väga suured julgeolekunõuded, mis muudab selliste saalide kasutuse väljakutseks. Me peame kaasama ka julgeolekuasutusi, see ei ole vaid välisministeeriumi küsimus,” rääkis ta.
Peaspetsialist ütles, et kui kõik tööd kulgeksid ideaalselt ning riik otsustaks ka raha eraldada, siis võiks maja saada rekonstrueeritud kuskil 2030. aastaks.
Tallinna muinsuskaitse määras hoonele kohustusliku ehitusuuringu
Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse komisjon otsustas mõned päevad tagasi siiski, et välisministeeriumi taotletud muinsuskaitse eritingimusi praegu veel hoonele anda ei saa.
Muinsuskaitse osakonna juht Carolin Pihlap vastas välisministeeriumile, et kuna hoonet on aastakümnete jooksul mitu korda ümber ehitatud, siis puudub ka ülevaade, millised kultuuriväärtuslikud detailid ja tarindid üldse hoones tegelikult säilinud on.
Sestap määras amet hoonele järgmiseks üldse kohustusliku ehitusuuringu, mis peaks selgitama välja nii hoone ehitusloo, kui ka kõik hoones säilinud muinsuskaitseliselt väärtuslikud detailid ja konstruktsioonid.
Ameerikalikust internatsionaalsest stiilist mõjutatud 11-korruseline administratiivhoone valmis Tallinna kesklinnas 1968. aastal. Hoone arhitektideks on Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp ja Olga Kontšajeva.
Eesti Arhitektuurimuuseum kirjutab oma kodulehel hoonet kirjeldades, et hoone sümmeetrilist fassaadi ilmestavad korrapärased lintakende read ja vertikaalne akendeta keskosa, mis pidi moodustama tausta maja ees asuval väljakul seisnud Lenini ausambale.
Välisministeeriumi hoone tagantvaates. Autor/allikas: Välisministeerium
“U-kujulise põhiplaaniga büroohoone esimesel korrusel on avar vestibüül, mille seinad kaeti hoone suursugususe rõhutamiseks roosa Kuuba päritolu marmoriga. Järgnevatel korrustel asuvad kontorid, viimasel korrusel maja tehnoruumid. Tiibhoonetes asuvad konverentsi- ja nõupidamissaalid, hooneosade keskel on sisehoov,” kirjutab arhitektuurimuuseum.