Haamrilöök kajas Belémis eelmisel nädalal ja selle kaja ulatus kaugele üle Amazonase vihmametsade. COP30 kliimakohtumise lõppakord oli märgiline mitte niivõrd oma sisu, vaid oma sõnumi poolest, kirjutab Lauri Peterson.
Hoolimata süvenevatest konfliktidest, geopoliitilisest pingest ja sellest, et paljud riigid, sealhulgas Eesti, on oma kliimapoliitikat viimastel ajal nõrgendanud, suudavad maailmariigid siiski kokku tulla ja edasi liikuda.
On selge, et COP30 otsused ei ole siiski piisavad, et saavutada Pariisi leppe eesmärke. Maailm ei ole rajal, mis viiks meid turvaliselt alla 2 °C soojenemise, rääkimata 1,5 °C piirist. Kuid selle aasta tulemus on siiski rahvusvahelise koostöö võit ja seda ei tohiks alahinnata.
Paljud takistused olid päriselt häirivad: sõjad, pinged suurriikide vahel, poliitiline polariseerumine ning arusaam, et iga riik tahab kriisidele reageerida pigem üksi. Ometi liikus maailm ka seekord sammukese edasi.
Tegelikult on iga COP pärast 2015. aasta Pariisi kokkulepet olnud väike, aga märgatav samm edasi. Multilateraalne koostöö ja kollektiivne pingutus, kus riigid otsivad ühisosa, mitte erimeelsusi, elab edasi. COP30 elas ka üle Trumpi, USA lahkumise Pariisi leppest ja hilisema tagasituleku, ning praegused geopoliitilised kriisid.
Ka COP30 jätkas sealt, kus varasemad kohtumised pooleli jäid. Iga tippkohtumine ehitatakse eelnevate otsuste peale, lihtsustades järgnevate kokkulepete saavutamist. Seetõttu on süsteem aeglane, vahel frustreeriv, kuid samal ajal stabiilne.
Nii oli ka seekord. Kuigi COP30 tulemused ei olnud revolutsioonilised, õnnestus hoida suunda ja tugevdada mõningaid protsesse, mida maailm väga vajab. Kõige olulisem on see, et üleminek roheenergiale jäi lõppteksti alles. Seda ka pärast ägedaid vaidlusi nende riikidega, kes sõltuvad fossiilkütustest või kardavad lühiajalist majanduslikku mõju.
Kahjuks ei lepitud kokku teekaarti, kuid selle asemel võeti vastu otsus kiirendada kliimapoliitika globaalset rakendamist. Lõpptekstis viidatakse ka COP 28 otsustele Dubais, kus maailm leppis kokku fossiilkütuste järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise alustamises. See on aga selgelt ebapiisav, sest vaja on nii fossiilkütuste kui ka fossiilkütuste toetuste kiiret kasutuselt kõrvaldamist. Vaja oli ka tugevamat sõnastust tõhususe ja taastuvenergia kohta.
Samamoodi oli nõrk ka kliimamuutustega seotud rahastamise otsus. Märgiti, et 2035. aastaks kolmekordistatakse kliimamuutustega kohanemise toetust (lõige 53) (eelmisel päeval oli see 2030), kuid on ka joonealune märkus (lõike 54 juures), mida EL tõlgendab nii, et varasemaid kliimamuutustega seotud rahastamisraamistikke ei tohiks pikendada. Ka siin olid otsused ebapiisavad. Võib-olla on vaja kümme korda suuremat rahalist toetust.
On põhjust olla ettevaatlikult optimistlik
Roheenergia oli selle COP-i süda ja keskpunkt. Hea uudis on, et energiamajandus muutub tegelikult kiiremini, kui poliitika suudab järele tulla. Uued rekordid taastuvenergia võimsuse lisamisel, investeeringud elektrifitseerimisse ja riikide üha ambitsioonikamad energiaplaanid näitavad, et rohepööre ei ole enam ideoloogiline debatiteema, vaid praktiline reaalsus.
Belémis mängis olulist rolli ka kodanikuühiskond. Nii Brasiilia kui ka rahvusvahelised organisatsioonid, teadlased ja aktivistid näitasid, et kliimapoliitika ei ole pelgalt riikidevaheline läbirääkimine, vaid globaalne ühiskondlik survejõud. Just kodanikuühiskonna kohalolu ja järjekindlus hoiab poliitilist tähelepanu kliimal ning sunnib valitsusi samme astuma ka siis, kui geopoliitika soovitab vastupidist.
Euroopa Liit oli kohtumisel tugev. Hoolimata sisemistest erimeelsustest ja kõikumistest, tuli EL kohale selgete ja tugevate kliimalubadustega. See üllatas nii mõndagi, kes oli varem kartnud, et poliitilised tuuled Euroopas puhuvad kliimapoliitika jahutamise suunas. EL võitles pikka aega ja kõvasti heitkoguste vähendamise eest, mis väärib tunnustust.
Samas tuleb ausalt öelda: EL oleks pidanud lõppkokkuvõttes oma kliimamuutustega seotud rahastamist veelgi suurendama. Üleminek rohemajandusele ei toimu ilma rahata ning globaalne lõhe rikkamate ja vaesemate riikide vahel jääbki kestma, kui rahastus ei kasva piisavalt kiiresti.
Hiinalt oodati rohkem. Enne kohtumist arvati, et USA mõningase eemaloleku tõttu võiks Hiina astuda esile kui globaalne kliimaliider. See ei paistnud selgelt silma ja Hiina roll oli pigem ettevaatlik. Hiina paviljonis kasutas riigidelegatsioonid sõna “juhtimine” väga harva, kui üldse. Kuigi riik jätkab hiiglaslikke investeeringuid taastuvenergiasse, ei soovinud ta vähemalt seekord poliitilise liidri positsiooni enda kanda võtta.
Kõik see kokku teeb COP30 kokkuleppest väärtusliku tulemuse. See, et üldse jõuti mingile kokkuleppele, on tänapäeva maailmas saavutus omaette. Rahvusvaheline koostöö peab jätkuma ja tugevnema, sest ilma selleta muutub kliimamuutuste leevendamine võimatuks.
Tegelikult on põhjust ettevaatlikuks optimismiks. Rohepööre läheb maailmas edasi, isegi siis, kui poliitika vahel lonkab. Põhisuund on selge: roheenergia ja elektrifitseerimise laienemine on peatamatu. Seda toetavad enamik riike, sõltumata nende poliitilisest kursist.
Toon mõned näited:
Kõik need arengud lähevad edasi, sõltumata sellest, kas mõni COP suudab sõnastada paari protsendi võrra ambitsioonikamaid eesmärke või mitte.
COP30 oli väike samm, aga siiski samm edasi. Järgmine tippkohtumine toimub 2026. aastal Antalyas, Türgis.