1. detsembril möödub 16 aastat Euroopa Liidu põhiõiguste harta vastu võtmisest. Harta on oluline dokument, mis koondab kokku kõik õigused ja vabadused, mida Euroopa Liit tunnustab ja mille järgimist peab tagama. Rait Maruste kirjutas selgitab harta rolli Euroopa ja Eesti õigusruumis.
Euroopa on läbi sajandite väldanud sõdade, vägivalla, vaenu ja rõhumise liikunud rahu, vabaduse, inimväärikuse ja ning õiguste ja vabaduste austamise ja kaitsmise suunas. See liikumine on olnud pikk ja raske teekond Magna Chartast prantsuse revolutsioonini ja ränkade tagasilöökidega kahe maailmasõja näol. Euroopa tsivilisatsiooni saavutuste hoidmiseks, kaitsmiseks ja edendamiseks on astutud mitmeid samme, millest kaasajal enimtuntud on Euroopa Liidu loomine.
Euroopa Liit ühendas erinevaid rahvaid, kultuure, ideoloogiaid ja huvisid. Oli selge, et sellele väga kirjule kooslusele on vaja lisaks ühtsele majanduslikule alusele ja eesmärkidele luua ka rahvuste ülene kõlbeline ja ideoloogiline selgus väärtustes, millele Euroopa Liit rajaneb ja mida ta taotleb oma tegevuses. Selle liikumise kokkuvõtvaks aktiks sai Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta, mis peale pikka eeltööd kuulutati välja 2000. a Nice`s ning jõustus 1. detsembril 2009 Lissaboni lepingu vastuvõtmisel.
Harta preambul sedastas, et “Euroopa rahvad on üha tihedamat omavahelist liitu luues otsustanud jagada rahulikku, ühistele väärtustele rajatud tulevikku”. Harta ei loonud uusi õigusi ja vabadusi, vaid kodifitseeris Euroopa Liidu liikmesriikides juba olemasolevaid väärtusi, õigusi ja vabadusi.
Kokkuvõtvalt on Harta euroopa väärtusi ja eesmärke fikseeriv deklaratiivne akt, olles suuniseks Euroopa Liidu institutsioonidele ning Euroopa Liidu kodanikele ja Liidus elavatele isikutele nende tegevuses. Üksikisikute tasandil kaitseb ta kõiki Euroopa Liidu kodanikke, sh kodakondsuseta isikuid, eeldusel, et nad elavad Euroopa Liidus legaalselt.
Harta on siduv väärtuseliselt ja poliitiliselt, kuid mitte juriidiliselt. Harta on saanud referentsdokumendiks Euroopa Liidu institutsioonide poliitika kujundamisele, õigusloomele ja kohtutele. Kui Euroopa Liidu liikmesriigid, sh ka Eesti, kohaldavad oma tegevuses ja poliitika kujundamisel Euroopa Liidu õigust, siis on Harta neile juhiseks. Samas, siseriikliku õiguse kohaldamisel ei oma Harta liikmesriikidele juriidiliselt siduvat tähendust, küll aga on neile orientiiriks.
Eestile põhiõigusi ja -vabadusi juriidiliselt siduva õiguse ja menetluse sätestab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, mis võeti vastu Euroopa Nõukogu egiidi all 1950.a. ja jõustus Eestis 16.04.1996. Konventsioon oli üheks nurgakiviks Euroopa Liidu põhiõiguste Harta loomisel.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon sätestab kõige olulisemad põhiõigused ja -vabadused ning sisaldab ka kaitsemehhanismi juhuks, kui konventsiooni osalisriik neid õigusi ja vabadusi ei järgi või on rikkunud. Konventsiooni järelevalve organiks on Euroopa Inimõiguste Kohus, mille koosseisus on igast liikmesriigist üks kohtunik. Kohtul on pädevus teha liikmesriigile siduvaid kohtuotsuseid.
Juhul kui üksikisik või isikute grupp leiab, et riik on nende Konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi rikkunud, siis on neil õigus pöörduda EIÕ Kohtu poole rikkumise tuvastamiseks, rikutud õigus taastamiseks ja õiglase hüvituse taotlemiseks. See on juriidiline protseduur, millel on kaebuse menetlemiseks ja otsuse tegemiseks kindlad reeglid.
Lühidalt peab tegu olema konventsiooniga kaitstud õiguse või vabadusega, tuleb läbida siseriiklikud õiguse kaitse võimalused kohtus, kaebaja peab olema isiklikult rikkumise ohver ning kaebus tuleb esitada 6 kuu jooksul peale siseriikliku lõpliku otsuse saamist. Kui EIÕ Kohus leiab, et kaebus on tingimustele vastuvõetav, siis ta vaatab selle läbi ja võib rikkumise leidmisel kohustada riiki maksma ohvrile õiglase hüvitise. Kohtu otsus on riigile siduv.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta ei oma sellist üksikisiku või isikute grupi õiguste ja vabaduste juriidilise ja siduva kaitse mehhanismi. Nagu eespool osundatud, on Harta väärtusi ja eesmärke sätestav poliitika dokument. Sellest peavad juhinduma nii Euroopa Liidu institutsioonid nagu Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Ombudsman ja Euroopa Ülemkogu, aga ka Euroopa Liidu Kohtud oma otsuste põhjendamisel. Samasugust orienteerivat tähendust omab Harta ka liikmesriikidele.
Euroopa Liidu kohtute põhiõigusi puudutavatel otsustel ei ole liikmesriikidele juriidiliselt siduvat või otsekohalduvat toimet. Samuti puudub neil Euroopa Inimõiguste Kohtule omane individuaalkaebuste vastuvõetavuse ja menetlemise põhjalik ja siduv reeglistik ja protseduur.
Kui üksikisik või isikute grupp pöördub Euroopa Liidu kohtusse, siis pole üksnes Hartale tuginemine piisav alus. Tuleb toetuda veel EL aluslepingule ja teisesele õigusele Harta artikkel 52 sätestab, et Hartas sisalduvaid õigusi saab kitsendada üksnes seaduse alusel järgides põhiõigusi ja vabadusi.
Harta 54 paragrahvi ei sisalda uusi õigusi ja vabadusi, vaid koondab neid õigusi ja vabadusi, mis tulenevad EL riikide põhiseaduslikest tavadest, Euroopa lepingutest ja institutsioonide õigusest ja praktikast ning neid kohaldatakse subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt. Subsidiaarsus ehk lähimus on Harta enda ja EL õiguse üks keskseid printsiipe, mille kohaselt nii poliitilised kui õigusotsustused tulevad teha võimalikult kodanike lähedal ja keskkonnas, kus nad elavad. Seega, Harta kohustab rakendama temas sisalduvaid sätteid liikmesriikide õiguse alusel ja viited Hartale on liikmesriikide õigusasutustele, sh kohtutele täiendav-selgitav, kuid mitte siduv-otsustav tähendus. Subsidiaarsuse põhimõte selgitab, miks Eesti õigusorganid on olnud suhteliselt tagasihoidlikud Hartale viitamisel.