Tänavu ei sooritanud üleriigiliselt matemaatikaeksamit 23 protsenti põhikooli lõpetajatest. Tulemus on veidi paranenud võrreldes eelmise aastaga, mil läbikukkujate osakaal oli 24,5 protsenti. See keskmine näitaja peidab endas aga kaht erinevat reaalsust: koole, kus eksami sooritamine on iseenesestmõistetav, ja koole, kus matemaatikaeksamist on saanud paljudele ületamatu takistus.
Tulemuste jaotumine
Andmete analüüs toob esile juba ootuspärase kontrasti. Edetabeli tipus asuvad eliitkoolid, nagu Tallinna reaalkool, Miina Härma gümnaasium ja vanalinna hariduskolleegium, kus sadade sooritajate peale ebaõnnestujaid polnud.
Sellele vastandub olukord suurtes piirkonnakeskustes ja pealinna magalarajoonides. Näiteks ebaõnnestus Valga vallas eksam 53,5 protsendil ning Kohtla-Järvel 45 protsendil sooritajatest. Ka Tallinnas on koole, kus tulemused jäävad alla keskmise: Tallinna kunstigümnaasiumis ja Lasnamäe gümnaasiumis jäi eksam sooritamata enam kui pooltel õpilastel (vastavalt 57 protsenti ja 51 protsenti).
Eesti Matemaatika Seltsi koolimatemaatika ühenduse esimees Hele Kiisel näeb edukate koolide tugevusena stabiilsust. “Neil on pikaajaline kogemus ja püsiv õpetajate kaader. Isegi kui õpetajad vahetuvad, jääb koolis tööstiil samaks,” selgitas Kiisel. Nõrgemate tulemustega koolides on tema sõnul sageli probleemiks kaadrivoolavus, mis ei võimalda luua püsivat õpirütmi.
Samas pole tegu sugugi uue probleemiga. “Leidsime arhiivist, et juba 1955. aastal kukkus põhikooli matemaatikaeksamil läbi 20 protsenti õpilastest,” märkis Kiisel. Toona pidas ministeerium seepeale koosolekuid ülikoolidega, kuid 70 aastat hiljem on seis sisuliselt sama, mis viitab probleemi süsteemsele olemusele.
Matemaatika hierarhiline olemus
Miks on läbikukkumiste protsent paljudes koolides nii suur? Tartu Ülikooli matemaatika didaktika nooremlektor Maarja Sõrmus selgitab seda aine hierarhilise ülesehitusega. Erinevalt paljudest teistest ainetest tugineb matemaatikas iga uus teadmine eelmisele. “Kui ühel hetkel tekib “auk” – näiteks mõni teema jääb arusaamatuks –, siis sellele ei saa ehitada järgmisi teadmisi,” märkis Sõrmus. Piltlikult öeldes ei saa järgmist plokki asetada tühja koha peale.
Sõrmus toob välja, et kui algklassides jäävad teemad omandamata, on neid hiljem keeruline tasa teha. Tugeva tasemega koolide eelis seisnebki sageli selles, et lüngad suudetakse tuvastada ja täita kohe. Suurema koormusega või õpetajate puuduses vaevlevates koolides võivad need samas aastate jooksul kuhjuda.
Lünkade täitmine sõltub aga suuresti kooli initsiatiivist ja ressurssidest. Hele Kiisel nentis, et pilt on Eestis väga ebaühtlane: on koole, kus pakutakse nõrgematele süstemaatiliselt lisatunde ja konsultatsioone, kuid leidub ka neid, kus abivajajad jäetakse omapäi. “On koole, kus tehakse lisatööd, ja koole, kus ei tehta mitte midagi,” tõdes ta. Kiisel nentis, et just koolipoolne lisatugi võib olla otsustav kaalukeel, kas õpilane ületab eksamikünnise või mitte.
Keeleoskus
Statistika näitab, et nõrgemad tulemused on sagedasemad venekeelse taustaga suurtes linnakoolides Tallinnas ja Ida-Virumaal, mis viitab keelelisele probleemile aine omandamisel. Seda kinnitab ka Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi teadlaste aastatel 2020–2023 tehtud laiapõhjaline uuring “Digiefekt”.
Uuringus, milles osales ka Maarja Sõrmus ise ning mis hõlmas 14 kooli ja ligi tuhandet õpilast, leidsid teadlased selge seose: eesti keele tulemus ennustab tugevalt õpilase matemaatikatulemust, kuid mitte vastupidi. “Kui eesti keele oskus on nõrgem, siis annab see ka matemaatikas tunda,” selgitas Sõrmus. Probleem on eelkõige tekstülesanded, kus eluline kontekst ja spetsiifiline sõnavara, nagu erinevus mõistete “arv” ja “number” vahel, muutuvad õpilastele takistuseks.
Teisalt ei ole vene õppekeelega koolide puhul pilt ühene. Näiteks Tallinna Tõnismäe reaalkoolis oli ebaõnnestujaid vaid kuus protsenti, mis tõestab, et tugeva akadeemilise fookusega on võimalik keelebarjääri mõju vähendada. Hele Kiisel hoiatab aga laiema suundumuse eest: “Meil hakkab kujunema nii-öelda getostumine keele põhjal, kus teatud koolidesse koonduvad sarnase taustaga õpilased.”
Surve mängulisusele ja nutiseadmed
Lisaks sotsiaalsetele teguritele toovad eksperdid välja muutused õpikultuuris. Hele Kiiseli hinnangul on koolides tekkinud surve teha õpe võimalikult mänguliseks, mis võib minna vastuollu matemaatika omandamiseks vajaliku rutiinse tööga. “Koolis on kogu aeg “happy-happy”, ja siis eksam on järsku “valel päeval”?” küsib Kiisel, viidates ebakõlale kooliaegse mugavustsooni ja eksami nõudmiste vahel.
Teise tegurina toob Kiisel välja tehnoloogia enneaegse kasutamise. Tema hinnangul tuleks taskuarvuti kasutusele võtta alles siis, kui õpilane on omandanud tehted harilike murdudega. Kui õpilane toetub liiga vara nutiseadmetele, ei pruugi tal tekkida arusaama tehete loogikast. Ilma murdude ja protsentide sisulise mõistmiseta on aga keeruline lahendada gümnaasiumimatemaatika aluseks olevaid ülesandeid.
Maarja Sõrmuse hinnangul valmistavad probleemi ka abstraktsed ja ajakohatud õppematerjalid. “Kui terve õpik koosneb vaid ülesannetest stiilis “Tõnu hakkas sõitma linnast A ja Mari linnast D”, siis see lihtsalt ei haaku enam noorte elukogemusega,” nentis ta. Didaktiku hinnangul vajavad õpilased ülesandeid, mis seostuvad nende tegelike huvide ja igapäevaeluga. Just isiklik seos tekitab motivatsiooni ja valmisolekut keerukamate teemadega süvitsi minna.
Samas ei tasu ka unustada psühholoogilisi tegureid, nagu matemaatikaärevust, mis pärsib aju võimet leida lahendusi. Sageli saab see alguse kodust, kui vanemad püüavad last lohutada näiteks sõnadega, et ka ükski teine nende perekonnaliige pole kunagi matemaatikat osanud. Sõrmuse hinnangul annab see lapsele signaali, et reaalainete mittemõistmine on paratamatus, mitte ületatav raskus. Ärevusseisundis õpilane ei suuda keskenduda ega oma tegelikke teadmisi rakendada, mistõttu on kodune toetav ja julgustav suhtumine kriitilise tähtsusega.
Eksami ajastus
Õpetajate tagasiside kohaselt mõjutas tänavusi tulemusi ka eksami toomine varasemale ajale. Hele Kiiseli sõnul tähendas see, et materjali ei jõutud kohati läbi võtta – näiteks stereomeetria ehk ruumigeomeetria teemadeni paljudes koolides enne eksamit ei jõutudki.
Samuti tasub meeles pidada, et eksamitulemus on vaid hetkepilt õpilase teadmistest konkreetsel päeval. Sõrmuse sõnul mõjutavad sooritust paljud välised tegurid – magamata öö, isiklikud mured või kehv enesetunne. Kuna eksam toimub kõigile ühel ja samal ajal, mõõdab see paratamatult õpilase valmisolekut ja närvikava just sel hetkel, jättes mõnikord tema tegeliku potentsiaali varju.
Ekspertide hinnangul on olukord, kus ligi veerand õpilastest matemaatikaeksamil ebaõnnestub, märk süsteemsest probleemist. Lahendusena nähakse stabiilsuse taastamist ja lünkade ennetamist juba varasemates kooliastmetes: “Me vajame stabiilsust. Kui õpilane astub kooli, peab ta teadma, kuidas ta selle kooliastme lõpetab, mitte nii, et poole pealt muudetakse reegleid. Laseme koolil rahulikult töötada ja jätame ainekavad mõneks aastaks rahule,” võttis Kiisel teema kokku.
Lõplikud andmed matemaatikaeksami sooritanute kohta esitab haridus- ja noorteamet ühtsete põhikooli lõpueksamite läbiviimise aasta 10. detsembriks.