Milline oli sinu elu kõige esimene muusikaline elamus?
Esimene muusikaline teos, mida ma kuulsin, oli Raveli “Bolero”, kui ma olin nelja-aastane. Esimene esinemine oli üheksa-aastasena Estonia kontserdisaalis, kui mängisin klarneti ja klaveriga Claude Debussy “Kuuvalgust”.
Kes on sulle kõige rohkem midagi õpetanud?
Mind on õpetanud väga paljud inimesed ja olen saanud väga väärtuslikke nõuandeid väga erinevatest kohtadest. Kindlasti kõik mu erialaõpetajad, keda nüüdseks on juba päris mitu tükki. Olen neile kõigile väga tänulik.
Minu vanemad, kes ei ole küll muusikaga kuidagi seotud, kuid nende tugi ja hea eeskuju on alati olnud minule suureks abiks.
Ennekõike on muidugi elu ise õpetanud. Oma vigadest õpid kõige kiiremini.
Mis on olnud sinu seni parim hetk laval?
Parimat hetke saab erinevalt mõista. Kas parim selles mõttes, et väga hästi õnnestus või parim ehk jättis kõige elavama mälestuse. Mulle meenub üks kõige emotsionaalsemaid hetki laval, mida võib pidada ka parimaks. Tegin Lõuna-Inglismaal ühte ooperiprojekti, kus me tõime lavale Puccini “Madama Butterfly”. Etendusi oli kaheksa, kuue või viie päeva jooksul. Vahepeal mängisime kaks etendust päevas ja see ooper on pikk.
Aga viimasel etendusel, kui kõlas suur Butterfly aaria, siis terve puhkpilli rida lahistas mängimise ajal nutta, sest see oli lihtsalt niivõrd emotsionaalselt esitatud. Pärast viimast etendust olid kõigil silmad täiesti punased. See oli tõestus sellest, et sellisest kogemusest ei väsi ära ka siis, kui oled seda kaheksa korda mänginud.
Aga kõige piinlikum hetk?
Neid olnud palju. Ma loodan, et rohkem ei tule, aga kindlasti tuleb veel. Üks osa klarnetisti elust on see, et vahepeal tuleb laval instrumente vahetada. Mängid bassklarnetit, siis pisikest klarnetit, kuid tihtipeale on sümfooniates osade vahel või osade keskel vaja vahetada A- ja B-pilli vahel ehk erinevates häälestustes klarnetite vahel.
Seda on juhtunud rohkem kui üks kord, et neid vahetusi on lihtsalt nii palju, et sa enam ei mäleta, mis pill sul käes on. Olen sellest nüüd õppinud ja pannud neile eri värvides kleepsud peale.
On ka juhtunud nii, et mul tuleb soolo, olen valmis, panen pilli suule ja ma mängin ning kõik on pool tooni madalam. Saan aru, et appi, ma ei vahetanud pilli. Sel hetkel kukkus süda saapasäärde. Siis tuleb hakata lehest transponeerima.
Mis loo sa endaga üksikule saarele kaasa võtaksid?
Kui see oleks lugu, mida ma saaksin ise klarneti peal esitada, siis võib-olla võtaksin kaasa Mozarti klarnetikontserdi, sest kui ma seal üksikul saarel päevade või kuude kaupa istun, siis äkki saan selle lõpuks korralikult selgeks. Ta on muusikaliselt ka väga huvitav teos, nii et mul on seal võimalik lõputult avastada. Kuulamiseks võtaksin kaasa Liszti “Armuunelmad”.
Kui sul oleks võimalik elada nädal aega mõne legendaarse muusiku elu, siis kes see võiks olla?
Ma ei ole kindel, kas ma tahaksin ühegi legendaarse muusiku elu elada, sest see tundub väga pingeline. Neil on kogu aeg väga palju teha ja ma ei kujuta ette seda stressitaset, mis on ühel maailmakuulsal interpreedil, dirigendil või heliloojal.
Aga kui ma saaksin nädala jooksul omada ka kõiki nende kogemusi ja oskusi, sest muidu ma ei saaks hakkama, siis ma oleksin hea meelega nädal aega Paavo Järvi. Need kogemused, mis ta on saanud, ja need orkestrid, keda ta juhatab, vaimustavad solistid, kellega ta koos aega veedab, need teosed, repertuaar, erinevad linnad, kõik see tundub minu jaoks imeline ja põnev. Samal ajal muidugi ka pingeline.
Kui sinu enda elu oleks film, siis milline oleks selle heliriba?
Mulle tuleb pähe üks jazz-standard nimega “Tea for Two”, kuidas Šoštakovitš on sellest teinud seade sümfooniaorkestrile, mis ühel hetkel täiesti suvaliselt minu Spotifysse ilmus ja see on üks nendest lugudest, mille ma alati panen käima, kui hommikul tööle või kooli jalutan.
Nimeta palun üks teos, ükskõik mis valdkonnast, mis on sinu elu muutnud.
Kui räägime just kunstilisest elamusest, siis see Debussy “Kuuvalgus”, mida ma pisikesena klarnetil esitasin, on mulle hinge pugenud niimoodi, et see on mind terve elu saatnud. Kunagi ma õppisin selle ka klaveril ära ning võib-olla on seda kuulda ka saates.
Päriselt on minu elu muutnud raamat “Practice of Not Thinking”, mille kirjutas üks endine budistlik munk ja mis räägib hetkes elamisest. Kuna minu elu muusikuna on tihtipeale väga hektiline ja stressirohke, siis see raamat on mind väga palju aidanud, et olla hetkes ja tunda rõõmu sellest, mis meil on, selle asemel, et muretseda asjade pärast, mis on juhtunud või alles juhtuvad.