Olen aastakümneid olnud kultuurijuhina valdkonna epitsentris ja saanud arenguid jälgida ning analüüsida. On olnud võimalus osalusvaatluseks. Näen, kuidas on tekkimas murettekitavad nihked.
Kultuur ei asu enam poliitiliste prioriteetide seas ja järjest enam taandub ekspertide hääl otsustusprotsessides. Osalt on need tendentsid tingitud rahastuse survest, aga teisalt väljendavad ka otsustamise mustreid.
Kui kultuurielu ei kujunda enam loojad ja valdkonna eksperdid, vaid administratiivsed eelistused, on pikemas perspektiivis ohus valdkonna jätkusuutlikkus.
Praegu on momentum neid tendentse kaardistada, muutusi märgata, võrrelda ja võtta teiste riikide kogemusest õppust. Avalikkuses arutatakse sel teemal palju, aga arutelud tuginevad peamiselt kogemuslugudele ja üksikutele juhtumitele, mitte terviklikule analüüsile. Longituuduuringust oleks siin kasu. Uurida tasuks nii Eesti kultuurivaldkonna rahastuse pikaajalisi trende, ekspertide hääle taandamist ehk ekspertkogude koosseisude või nende töökorra muutmist ja selle mõju, kultuuriotsuste kujunemise mehhanisme ning seda, kuidas toimuv valdkonna jätkusuutlikkust mõjutab. Selline materjal annaks pikas perspektiivis aluse mõista, kuhu me liigume ning milliseid samme on vaja astuda, et vältida negatiivseid stsenaariume.
Markeerin siin vaid Suurbritannia ja Ungari näidet.
Suurbritannias algasid 2010 kokkuhoiumeetmed, mis puudutasid kultuuri valusalt. See poliitika tõi kaasa valdkonna kiire nõrgenemise (loe näiteks: Bethany Rex & Peter Campbell, “The Impact of Austerity Measures on Local Government Funding for Culture in England”, 2021 või PEC Arts Council England, “The Austerity Decade: Local Government Spending on Culture”, 2020.)
Ungaris on olnud poliitiline kontroll kultuuri üle ja ekspertide väljavahetamine ideoloogiliselt sobivamate vastu riigi poliitiline suund ja sellegi kohta leiab huviline analüüse ja materjale (näiteks: Artistic Freedom Initiative, “Systematic Suppression: Hungary’s Arts & Culture in Crisis”, 2022 või Cultural Policy Report Hungary, Compendium of Cultural Policies and Trends, 2025.)
Eesti kultuurivaldkonna status quo pole meediat tarbivale inimesele üllatus. Loeme, et meilgi tunnetavad kultuuriinimesed üksi jäetust ja seda, et riigiaparaat neid ei kuula.
Pinged on tõusetunud pea kõigis kultuurisektorites ja keegi ei ole enam eriti õnnelik, sest tuleviku osas pole selgust. Palgad on kõigis kultuurisektorites väikesed ja ekspertide järelkasv seetõttu väga tõsises ohus.
Pidev närutamise kuvand, mis levib, tingib selle, et noor talent ei tahagi ei kultuurivaldkonda tulla ega sinna jääda, sest perspektiivid Eestis paistavad nii nutused. See suund hakkas maad võtma juba enne koroonapandeemiat kui riigi tugi kultuuri hakkas osakaaluna teistele sektoritele antavast toest aasta aastalt vähenema.
Kultuuriministrid on olnud tasemel ja pühendunud, on seisnud valdkonna eest, ent jõudnud kultuurijuhtideni eelarvekõnelustelt tagasi ikkagi sõnumiga, et vaid pisku eest õnnestus võidelda, sest enamik teisi valitsejad kultuuri prioriteediks ei pea.
On olnud võimalus osalusvaadelda olukordi, kus kultuurijuhtidele anti päriselt soovitus vähem häält tõsta, sest “kultuuriinimesed käivat juba raha üle otsustajatele nii närvidele, et iga uus kisa tähendab kultuurivaldkonna eelarves miljon miinust”. Kultuurijuhid on mitmed kordi arutanud, kellega ja kuidas peaks valitsuse tasandil eelarvekõneluste protsessis rääkima, et see “miljon miinust” ei realiseeruks.
Julgeolekukriis siin midagi paremaks ei teinud. Arusaadav, et sellises olukorras kehtivadki teised reeglid, aga saime jälgida, et tekkis ka midagi, mida võiks ülekantud tähenduses kirjeldada kui sõjaaja juhtimist ehk olukorda, kus keegi enam eriti milleski läbi ei räägi ja valdkonna ettepanekuid ei ole mahti kuulata, sest “rasked otsused vajavad tegemist kohe”. Valdkond väljendus siis, et raskete otsuste tegemise vajadust mõistetakse, aga soov oli sellest hoolimata otsuste langetamise eel kaasa rääkida, arutleda, kuidas saaks valdkonna hoidvamalt, mõistlikumalt ja pikemas perspektiivis vähem kahjustavamalt. Saime otsustajatelt kuulda, et valdkond ei saa aru, ei taju tegelikku kriisi ulatust ning on ka teemasid, mida valdkonnaga jagada ei saa, sest see pole avalik info ja asjad on nii nagu nad on.
Julgeoleku- ja majanduskriis jõudis kätte ja kõigil läks raskeks. Algasid võim versus vaim kokkupõrked meediaväljadel. Inimene tänavalt elas ennast kommentaariumites kunstnike ja kultuuriinimeste suunal välja, sest miks anda raha neile, kui kõigil on raske.
Sealt edasi saime aga jälgida, kuidas kommentaariumites levinud kultuuriinimestele suunatud suhtumise väljendus – lõpetage vingumine, raha lunimine ning minge tööle – valgus laiema ringi hoiakuks. Kuuleme täna ka riigisektori otsustajate ringist järjest enam, et toetus pole kellegi põhiõigus, toetus ei ole kellegi oma ja mitte keegi ei saa toetusega arvestada, sest otsused on otsustajate teha. Positiivne suhtumine kultuuri võimendamisse, sellele võimaluste andmisse ja kultuuri toetamisse, on hakanud kaduma.
Kultuurivaldkonna otsustuskogudes (komisjonides, nõukogudes) tehakse vastutusrikast ja keerulist tööd, aga oleme saanud jälgida ka, mida tähendab ekspertide vähene osalus või nende hääle vähene kaal otsustuste tegemisel. Kõik teavad ERR-i nõukogu koosseisu puudutavaid debatte, aga otsustuskogude koosseisude teemal on arutletud teistegi kultuuriinstitutsioonide vaatest.
Näiteks said hiljuti kultuurijuhid ministeeriumist kuulda, et ühe riigi muusikavaldkonna sümbolasutuse juhi konkursil ei ole mõtet kultuurijuhtidel kandideerida, sest sinna ei valita kindlasti kultuurivaldkonnast tulevat juhti. Signaal, mille valdkond sai, oli et valdkonna ekspertiis segaks asutuse nõukogu selle institutsiooni tuleviku kujundamisel.
Möödunud nädalal jõudis meediasse uudis Kultuurikapitali otsuseid puudutavast kohtuotsusest. Artiklist loeme, et Artefilm OÜ ei saanud kulkalt toetust, andis otsuse kohtusse ja kohus kohustas kultuurkapitali otsuse uuesti läbi vaatama. Tsiteerin: “Kohus märkis, et hindamissüsteemi täpne kujundamine on kultuurkapitali pädevuses ning kohus ei saa ette kirjutada konkreetset hindamiskorda. Samas rõhutas kohus, et taotlejate õiguste paremaks kaitseks ja otsustuse läbipaistvuse suurendamiseks tuleks kaaluda detailsema tagasiside andmist (näiteks kriteeriumipõhiste hinnangute või pingerea esitamise kaudu), et oleks arusaadav, kus taotlused pingereas paiknesid.”
Hindamine peab olema läbipaistev ja selle vastu ei saa keegi vaielda, aga endise Kulka juhina oskan öelda, kes ja kuidas kulka otsustuskogudes otsuseid teevad. Kultuurkapitali seaduse § 14, lõige 1 ütleb, et: “Iga sihtkapitali tegevust korraldab selle sihtkapitali nõukogu, kuhu kuulub seitse vastaval kultuurialal tegutsevat isikut, kelle on esitanud selle kultuuriala ühendused.” Need on oma valdkonna tunnustatud eksperdid, keda on neisse kogudesse esitanud valdkondade esindusorganisatsoonid ja kelle osas teeb lõpliku valiku kultuuriminister. Nad teevad esitatud projektide osas kaalutlusotsuseid oma ekspertsusest lähtuvalt.
Toetuse soove on alati kordades rohkem kui raha, mida eraldada ja toetusotsused sünnivad ülipikkade arutelukoosolekute tulemusel ekspertide ees otsustuslauas, kus tulem sõltub sellest, palju raha konkreetses jaotuses jagada on, kui palju ja millised projektid on laual. Kõik otsused, ka toetuse mitte andmise otsused, on tehtud ekspertide kaalutlusotsuse alusel, pingelise eelarve olukorras, arvestades vastavasse jaotusesse laekunud projektide taset. Ekspertide ekspertsus on see, mille põhjalt otsuseid tehakse.
Kulka hindamissüsteemi muutmine selliseks, et see toimuks hindamiskriteeriumide alusel punkte jagades, on ikka ja jälle teemaks tõusetunud. Selline muudatus tähendaks kultuurkapitali rahastussüsteemi suuremat muutmist.
Hiljutine erateatrite rahastamise järjekordne ebaselge voor (rahva seas täna tuntud kui Theatrumi juhtum) näitab, kui keeruline on kultuuri ja loomingut punktidega hindamiseks raamidesse suruda.
Ekspertide kaalutlusotsuste süsteem on õigustatud. Otsustusselgus peab muidugi olema ja võib kehtestada ka kriteeriume ja kõik võib hästi minna, aga praegune vaatlus näitab, et ekspertsuse tõrjumise ilmingute tõttu võib minna ka teisiti. Võime fantaseerida, mis saaks, kui Theatrumi juhtum laieneks kõigile kaheksale kultuurivaldkonnale (sealhulgas sport) ka kulka hindamisel.
Kultuurivaldkonna tänased pinged ei ole juhuslikud ega ühe otsuse tagajärg. Hindan nii, et need on märgid nihkest, mille mõju kogeme alles aastate pärast, kui me neid muutusi tõsiselt ei võta, tähele ei pane, ei kirjelda, uuri ega neist midagi ei järelda.