Baleriin Karina Laura Leškin rääkis “Terevisioonis”, et Estonia lavale jõudev Forsythe märgiline balletilavastus nõuab tantsijalt erakordset füüsilist tippvormi. Lavastuse “Forsythe & Looris” teine osa on aga baleriin Triinu Upkini sõnul punkmässballett, kus kogu trupp näitab välja, mida nad arvavad praegusest kultuuripoliitikast.
“See on midagi enneolematut, mis Estonia lavale jõuab. Forsythe on esimest korda eesti rahvusballeti laval,” ütles balletitantsija Karina Laura Leškin, rääkides William Forsythe märgilisest ja juba balletiajalukku läinud lavastusest “In the Middle, Somewhat Elevated”, mis nägi ilmavalgust 40 aastat tagasi.
Forsythe on üle maailma tuntud koreograaf, kelle välja mõeldud koreograafia on tantsijale suur väljakutse. “On olnud väljakutse juba lavastuse esietendusel 1987. aastal ja on ka rahvusballeti tantsijatele füüsiliselt väga suur väljakutse.”
“Lavastus on tehtud klassikalises mõttes väga korrektselt, aga seda kasutatakse Forsythe’i mõttes ekstreemsuses ehk et kui teed mingit liigutust, siis pead selle ekstreemsusesse viima,” selgitas Leškin. “Samal ajal peab väga korrektselt muusika järgi tantsima. Kõik see nõuab vaimset kohalolekut ja füüsilist tippvormi, et sellega hakkama saada.”
Balletilavastus loodi omal ajal Pariisi balleti tipptantsijatele. “Lavastus räägib Pariisi balleti tollasest atmosfäärist, kuidas dünaamika loob õhkkonna lavale, kuidas tantsijad peavad koostööd tegema, energia peab kõigi poolt kokku tulema,” sõnas Leškin.
Balletilavastuse “Forsythe & Looris” teise osa “30,75” on lavastanud Linnar Looris.
“Loorise jaoks on see esimene pikem suure lava teos” ütles balletitantsija Triinu Upkin. “Kui Forsythe juba 1987. aastal murdis klassikalise tantsu reegleid, mida ta väga austab, aga viib kõik ekstreemsuseni, et kui sul on laiad jalad, siis siin lavastuse teed sa need veel laiemaks, siis Linnari mässumeelsus selle lavastuse kontekstis on otseselt kultuuripoliitika suunas. Me ei proovi läbi lillede, vaid just väga plakatlikult sõna võtta, mida me arvame tänasest kultuuripoliitikast, kas kunsti on võimalik kasti suruda ja Linnar Loorise ballett ütleb, et ei ole võimalik,” tõdes Upkin.
Ka lavastuse muusikavalik on klassikalise balleti mõttes ebatraditsiooniline. “Liikumise mõttes ka. Tegu ei ole klassikalise balletiga ja balletiseelikutes inimesed lavale ei tule,” tõdes Upkin.
“Väga suur koormus on praegu tantsijatel, aga see on trupile ka väga põnev aeg,” nentis Leškin.
“Loorise punkmässballett ütleb, et me ei ole nõus, et toimub hämamine kultuuripoliitikas ja kuidas seda on võimalik balletilavale panna, peab ise vaatama tulema,” nentis Upkin.