Rudolf Diesel? Misasja? Just.
Kes meist poleks mõelnud, et võiks oma suvemajja või maamajja või soosaare hurtsikusse kurjade aegade kerkimaks igaks petteks ühe diiselgeneraatori tekitada ja paar potti hämaraõli selle käivitamiseks. No ei kui paha tuleb majja ja elektrit pole, siis natuke esmatarvilikku sähmakat saaks. Paljud sõidavad autoga, rongiga, laevaga, praamiga. Ostavad diiselkütust. Aga tolle diislivärgi alusepanijat mäletavad vähesed. Ehkki vähe on leiutajaid, kelle leiutis on üldnimeks saanud. Isegi hõõglampe ei nimetanud keegi edisonideks.
See siin on suurepärane elulugu koos tiba jahmatava järellooga. Teame paljusid hüpoteesile või vandenõule üles ehitet ilukirjanduslikke udujutte, kus teatavale võimalusele ehitatakse muuilm ümber. Douglas Brunt kirjutab siiski täiesti korraliku Rudolf Dieseli eluloo, ühekorraga inimliku ja põneva ja faktitäpse. Ja et Dieseli surm jäigi sajandi eest salapäraseks, siis otsis ta üles veel rohkem fakte ning näitas välja ühe võimaliku loogilise loo, mispidi asjad võisivad juhtuda. Ent see moodustab vaid raamatu lõpuosa ega suru end peale. Jah, natuke põnevikuelementi hoitakse konkoktsioonis kogu aeg sees, ent põhjaliku ülevaatena enam kui sajandi taguste tehnoloogiliste edusammude, või(s)tlemiste, võitude ja kaotuste ülestähendusena üks tugev lugemine kõigile, kes masinatest ja inimestest ja nende saamiseloost vähegi huvitet. Ja füüsikast ja mehaanikast ja elust ja armastusest – mis, nagu näha, on paljuski üks ja seesama. Me saame siit uut ja vana!