Viimastel aastatel üksteise võidu lapsi sotsiaalmeedia kütkest päästvate poliitikute pakutavad meenutavad pigem haavale plaastri panemist. Probleemi aluspõhjuste ja mõjudega tegelemise põhiraskus jääb aga endiselt lapsevanemate kanda, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Sügisel meenuvad erineva riigikorraga ühiskondadele, et lastega tuleks midagi peale hakata. Eristada võib iga-aastast, eeskätt kooli alguse dikteeritud rütmi. Pikemas, põlvkondi ühendavas vaates kordub tõdemus, et tänapäeva lapsed on käest ära ja nad tuleks suunata tagasi normaalseid inimesi vormivasse tootmisprotsessi.
Viimase paari aasta uuenduslik detail on poliitikute soov keelata lastele juurdepääs sotsiaalmeedia platvormidele ja võtta neilt käest isegi nutitelefonid. Sotsiaalmeedia ja nutitelefonid on enam-vähem sama vanad. Kas nende samaaegne nuhtlemine on kokkusattumus või jagatud süü tagajärg?
Poliitikakujundajad on varasemalt eraldi riielnud näiteks telekommunikatsiooni ettevõtete ja sisuloojatega. Sotsiaalmeedia ja nutitelefonid moodustavad sümbiootilise paari, milles üks poleks ilma teiseta saavutanud praegust eksistentsiaalset vormi.
Aastal 2005 pidi laps MySpace’i või Facebooki kasutamiseks viibima kindlas kohas, lülitama sisse arvuti ja logima soovitud teenusesse. Tegevusel oli ajaline algus ja lõpp ning piirantud asukoht ehk tegu oli suure hõõrdeteguriga protsessiga. Nutitelefon kõrvaldas aja ja ruumiga seotud piirangud ning võttis sotsiaalmeediasüstla-laadse kvaliteedi, mille võis panna taskusse, padja alla või võtta kaasa klassiruumi, kus sai doseerida värskendava doosi dopamiini.
Uute, võimsate tegurite kombineerumise risk oli võõras. Seetõttu lubati närvikavalt habrastel, emotsionaalselt ebaküpsetel, alles arengujärgus pereliikmetel asuda katsealusteks ajaloo ühes suurimas psühholoogilises eksperimendis. Tulemus üllatas ja seda vaadati imestunult aastaid. Viimaks tõdeti kusagil 2023. aasta paiku avalikult, et laste ja noorte seas suurenenud ärevuse, tähelepanuvõime languse ja vaimse tervise halvenemisega peab midagi ette võtma.
Mitmel pool Euroopas ja mujal maailmas sisenes poliitilise aparaadi infovoogu midagi, mida olid lapsevanemad ja õpetajad näinud juba kümme aastat. Nad märkasid, et lapsepõlv kaob klaasi taha.
Hiljuti tõdes näiteks Taani peaminister, et mobiiltelefonid ja sotsiaalmeedia varastavad meie lastelt lapsepõlve. Prantsusmaa poliitikud tulid välja ideega keelata alla 15-aastastele sotsiaalmeedia kasutamine ja kehtestada õhtul kella kümnest hommikul kella kaheksani digitaalne komandanditund. Erinevas vormis ja jõulisusega meetmeid või soovitusi on tehtud muu hulgas ka Itaalias, Norras, Saksamaal, Hollandis ja Ühendkuningriigis.
Austraalia jõudis kõige kaugemale ja keelas alla 16-aastastel sotsiaalmeedia kasutamise. Alates 10. detsembrist kehtima hakkav seadus ei karista alaealisi lapsi, vaid ähvardab suurte trahvidega tuntud platvormide omanikke, kui nad ei astu mõistlikke samme, millega välistatakse alla 16-aastastel kontode tegemine.
Kõike seda on hea ette teada, enne kui lugeda kolmapäevast Euroopa Parlamenti puudutavat uudist. Tähelepanu väärivad sõnad toetas, resolutsiooni, mis kutsub üles kehtestama sotsiaalmeedia kasutamise vanusepiiriks 16 aastat. Hilja ärganud poliitilreaktsioon ei paista kuigi energilisena. Poliitikute puhul võib seda pidada siiski suureks teoks, aga veelgi enam on tegemist ühiskondliku uue reaalsusega, milles jõustus uus halba ja head lahutav piirjoon.
Euroopa-ülene poliitiline reaktsioon ilmselt sellega ei piirdu ja loogilise jätkuna elavnevad nutitelefonide piiranguid puudutavad algatused. Seda on siin-seal juba kuulda. Seadusandjad saavad mingil hetkel aru, et sotsiaalmeedia kui aine piiramine on võimatu, kui manustamismehhanism on katkematult sõrmede vahel. Samuti oleks nutitelefonide keelustamine tulutu, kui ainele pääseb mujalt ligi. Halbade tagajärgedega sõltuvusahela murdmiseks peab samaaegselt tegelema nii kontakti kui ka mõjuteguritega.
Poliitikat ja poliitikuid võib terapeutiliseks meelelahutuseks kiruda, aga see ei muuda reaalsust, milles ühiskondlike kokkulepete saavutamine rajaneb harva ettenägelikkusele ja liigub pigem probleemivankri järel. Hilise reaktsiooni sümptomiks on reflektoorne keelustamine. Algpõhjustega tegelemise aeg oli kümme aastat varem. Siis ei olnud aga veel piisavalt valus, st ohvreid oli vähe ja nad ei hääletanud.
Hilised keelud on ühiskondlikule verejooksule pandud plaaster ja seda ilmsemalt vajalikud. Samas on need kardetavalt ajutised ja kultiveerivad pinnast järgmistele probleemidele. Sotsiaalmeedia ja nutitelefonidega kaasneb palju kasulikku, mida on keeldudega raske juhtida. Küll aga innustab keelamiste kultuur vastupidist innovatsiooni, võimendab probleemi, muudab sellega tegelemise raskemaks ja suurendab kulutusi. Sünnib uus ja aeglane probleemide kasvu ning poliitiliste reaktsioonide rütm.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.