Haridus- ja teaduspoliitika üle peetav debatt on Eesti tuleviku seisukohalt äärmiselt oluline ning akadeemik Jaak Aaviksoo hiljutine arvamuslugu ERR-i portaalis pakub sellesse vajalikku hoogu. Kui võtta tema kujundatud pilt ülikoolidest kokku, jääb aga mulje, et need on korraga liiga kallid, mitteatraktiivsed ja majanduse jaoks küsitava kasuga. Sellest järeldub üsna loomulikult, et tulevik kuulub lühemale ja rakenduslikumale haridusele. Mina olen veendunud, et tegelik pilt ei ole sugugi nii ühene.
Dilemma selle üle, kas ülikoolid valmistavad ette tööjõudu majandusele või inimesi, kes hiljem ise majandust mõjutavad ja endale töökohti loovad, on tõenäoliselt igavene. Sellel diskussioonil ma siinkohal pikemalt ei peatu, kuigi pooldan selles arutelus selgelt teist varianti. Küll aga tahaksin vastustada kolme akadeemik Aaviksoo artiklis esitatud käsitlust: väidet, et pikem õpingute aeg näitab motivatsiooni puudust, et rakenduskõrgharidus on ülikooliharidusest odavam ning et just rakenduskõrgharidus pakub majandusele pikemas plaanis suuremat kasu.
Kas pikem õpingute aeg näitab motivatsiooni puudust?
Aaviksoo toob oma artiklis välja, justkui pikenenud õppeaeg tähendab diplomi väärtuse ja üliõpilaste motivatsioon kahanemist. Ta viitab, et ühe lõpudiplomini jõudmiseks kulub keskmiselt ligi kaks korda rohkem õpiaastaid kui on programmide nominaalne kestus ning seob selle üliõpilaste väheneva motivatsiooniga. Ma arvan, et pikenenud õppeaja põhjused on küll õigesti kirjeldatud, kuid järelduse teeksin risti vastupidise – vaatamata tööle, pereelule ja kõigele muule leiavad üliõpilased siiski motivatsiooni, et õppida, ja väärtustavad diplomit piisavalt, et oma õpingud ka lõpuni viia.
2013. aasta kõrgharidusreformi idee oli üllas: toetada tasuta õpet. Kuid idee potentsiaal jäi realiseerimata, kuna see oli algusest peale vastuolus tegelikkusega. Juba 2010. aastate alguses töötas õppimise kõrvalt üle poole üliõpilastest – Eurostudenti 2010. aasta andmetel umbes 56 protsenti. See näitaja on olnud pidevas kasvutrendis, sest Eurostudenti 2023. aasta andmetel töötab regulaarselt või aeg-ajalt juba ligi 70 protsenti üliõpilastest ning neist 78 protsenti teeb seda peamiselt elamiskulude katmiseks. Üliõpilased ei töötanud 15 aastat tagasi ega tööta ka praegu selleks, et rikkaks saada, vaid selleks, et katta oma elamiskulusid, kuna tasuta kõrgharidus ei võimaldanud siis ega võimalda ka täna ära elada, eriti veel, kui on pere ja lapsed. Kui soovime, et tasuta kõrgharidus oleks päriselt ligipääsetav, mitte üksnes formaalne lubadus, eeldab see ka piisavat ja stabiilset rahastust, vastasel juhul kandub vajalik kulu lihtsalt üliõpilastele endile töökoormuse ja pikema õpiaja kaudu.
See ei puuduta üksnes bakalaureuse- ja magistriõpet, vaid ka akadeemilist karjääri. Ehk lühidalt ka akadeemilise karjääri teemast, mida Aaviksoo oma artiklis puudutab. Tõsi on, et töökohakindlus ja tenuurini jõudmise pikk tee on ülikoolides probleem, mis vajab arutelu. Samas ei ole doktoriõppe mediaanvanuse lihtne võrdlus eri riikide vahel päris aus, arvestades, et Eestis õpitakse ja töötatakse väga sageli paralleelselt. Paljud praegused doktorandid on juba õpingute ajal ülikoolides nooremteaduritena või muudes rollides tööturul ning panustavad seega teadus- ja õppetöösse. Neid ei saa käsitleda kui tööjõudu, mis hakkab ühiskonda panustama alles pärast doktoriõpingute lõppu.
Ajad, kus elu on jaotatud kindlateks teineteisele järgnevateks perioodideks – alguses kõrgkooliõpingud ja siis töötamine –, on jäädavalt möödas. Õpinguid tuleb enamikel paratamatult siduda tööga. Selles olukorras ei ole pikem õppeaeg mitte niivõrd motivatsiooni kadumise, kuivõrd üliõpilaste tegeliku elukoormuse peegeldus. Seda kinnitab ka asjaolu, et nominaalajaga lõpetanute osakaal ei ole vähenenud, vaid pigem suurenenud: Rektorite Nõukogu statistika näitab, et kui 2017. aastal lõpetas õigeaegselt umbes 50 protsenti tudengitest, siis 2024. aastal juba ligi 60 protsenti.
Ülikoolidel on seetõttu juba enamus magistriõppe õppekavasid sessioonõppes ja mitmed ka osakoormusega õppes. Kuid tõsi on see, et paindlikkuseks on siin veel ruumi ja mikrokraadide programme tuleks enam integreerida tasemeõppega. Seega selles osas olen Aaviksooga nõus – tasub tõesti otsida viise, kuidas õpivõimalused oleksid veel sobivamad töö- ja pereelu kõrvalt õppijale.
Küll aga tasub vältida lihtsustatud järeldust, justkui näitaks pikenenud õppeaeg eelkõige üliõpilaste motivatsiooni kadumist. Sageli näitab see hoopis nende püsivust ja valmisolekut haridust väärtustada ka keerukamates oludes.
Ma julgeks kahelda ka väites, et akadeemilise ülikooli diplom kaotab väärtust. Kui vaadata ülikooli õppima tulla soovijate arvu (mis võiks ju ometi olla üheks diplomi väärtuse indikaatoriks), siis on kolme suuremasse ülikooli esitatud sooviavalduste arv viie aastaga kasvanud 19 protsenti ja kümne aastaga 23 protsenti.
Kas rakenduskõrgharidus on odavam kui ülikooliharidus?
Aaviksoo arvutustes on meelevaldselt arvestatud üliõpilase õpetamiskuludeks kõik ülikooli tulud. Ta liidab kokku tegevustoetused, teadusgrantidest ja lepingulistest töödest laekuva raha, eurotoetused, ühiselamud, muuseumid ja palju muud ning jagab selle üliõpilaste ja diplomite vahel. Nii tekib mulje, justkui oleks iga teadusartikkel, laboriinvesteering või ühiselamuvoodi ühe konkreetse diplomi “hind”.
Tegelikult õpetab ülikool üliõpilasi siiski eelkõige tegevustoetusest ja ka tegevustoetusest läheb osa õppejõudude teadustegevuse toetamiseks. Kui siiski arvestada kogu tegevustoetuse summa üliõpilaste õpetamiseks, tuleks Haridussilma 2025. aasta andmetel selleks ühe üliõpilase kohta ligikaudu 6200 eurot (ülikoolides õpib 2024/25. õppeaastal 36 544 üliõpilast ja ülikoolide tegevustoetus on 2025. aastal ligikaudu 227 miljonit eurot). Rakenduskõrgkoolide tegevustoetus on 2025. aastal ligikaudu 35 miljonit ja üliõpilasi õpib nendes 6735 ehk ühe üliõpilase kohta kujuneb 5200 eurot. Numbrid ei kinnita lihtsat väidet, et rakenduskõrgharidus on “oluliselt odavam” kui ülikooliharidus.
Rakenduskõrgkoolid ei hoia üldjuhul ülal ka sama mahus teadusinfrastruktuuri ega tegele nii suurel määral teadus- ja arendustegevusega kui ülikoolid. Sellest tulenevad ka erinevused kulustruktuuris. See ei tähenda aga, et rakenduskõrgharidus oleks automaatselt odav: praktikakesksed erialad eeldavad väiksemaid õpperühmi, spetsiifilist aparatuuri ja intensiivset juhendamist.
Teadusülikoolide puhul on osa kuludest seotud sellega, et õppetööd teevad teadust tegevad õppejõud ning ka õppetöös kasutatakse teaduslaborite võimekust. Kui rääkida kulude vähendamisest, tuleks seega selgelt eristada, kas peame silmas õpetamise korraldust või teadusvõimekust, mis on selle taga.
Kas rakenduskõrgharidus toob majandusele enam kasu kui ülikooliharidus?
Aaviksoo küsimus, kas lühem ja rakenduslikum kõrgharidus ei oleks majanduse seisukohalt otstarbekam, eeldab, et kitsam erialane ettevalmistus on ühiskonnale kasulikum kui laiapõhjaline ülikooliharidus. Ajalooline kogemus ja rahvusvahelised uuringud seda lihtsat vastandust ei kinnita.
1990. aastate üleminekuperioodil erinesid Eesti ja Poola haridus- ja tööturu struktuurid märgatavalt. Eesti keskhariduses oli üldharidus selges ülekaalus – 1990-ndate keskel õppis kutsehariduses ligikaudu veerand õpilastest –, samal ajal kui Poolas oli enam kui kaks kolmandikku noortest seotud kutseõppega.
Eestis tõi nende tegurite koosmõju kaasa ühe kiireima tööturu kohanemise kogu postsotsialistlikus ruumis. Nt World Banki andmetel olid aastal 1998 Eestis ja Poolas töötuse määrad suhteliselt sarnased (vastavalt 9,8% ja 10,6%), kuid pärast majanduskriisi oli vahe veel pikka aega kahekordne (aastal 2002 vastavalt 11,2% ja 20,2% ning aastal 2005 vastavalt 8,0% ja 18,1%). See kogemus toetab arusaama, et laiapõhjaline haridus ei ole majanduse pidur, vaid hoopis vastupidi.
Rahvusvahelised uuringud (nt The Institute for the Study of Labor IZA uuring, The European Centre for the Development of Vocational Training uuring, The Journal of Human Resources’is ilmunud uuring) näitavad, et üldhariduslik taust annab pikemas plaanis tööturul suurema paindlikkuse ja ümberõppevõime, samas kui kutseharidus aitab eelkõige kiiremini esimesele töökohale.
Siit on igati mõistlik tõmmata paralleel ka kõrghariduse tulevikku – küsimus on, milline haridusmudel loob inimeste jaoks suurima paindlikkuse ja võime muutustega toime tulla. Kui meil juba praegu on äärmiselt keeruline ette ennustada, milliseid spetsialiste meie tööturg viie või kümne aasta pärast vajab, siis see kõik muutub veelgi keerulisemaks tehisintellekti ajastul.
Ühes on siiski paljud tehisintellektiga seonduvas ühel meelel – edukas olemine tehisintellekti ajastul vajab oskust kriitiliselt mõelda ja iseennast juhtida, sh ka õppimises. Sellega on ülikoolid alati tegelenud, kuid soovivad sellele nüüd veelgi rohkem tähelepanu pöörata.
Siit ei tasu muidugi ka järeldada, et rakenduskõrgharidus pole vajalik. Pigem vastupidi – nii rakenduskõrgkoolide kui ülikoolide roll on oluline, kuid erinev. Küsimus ei ole niivõrd selles, kumba haridustüüpi on “õigem” eelistada, vaid kuidas kujundada tervik, mis võimaldab inimestel oma tööelu jooksul korduvalt ümber õppida ja uutele rollidele üle minna.
Aaviksooga võib nõustuda ka selles, et ülikoolid peaksid oma õpinguid enam siduma eluks vajalike probleemide lahendamisega ja seda nii, et laiapõhjaline haridus ja praktiline rakendus ei oleks vastandid, vaid teineteist toetavad. Samuti väärib kindlasti järgimist üleskutse strateegilise mõttevahetuse korraldamiseks. Nõus olen ka sellega, et “laialivalguvate konsensusdokumentide tootmine” ei ole ühegi osapoole huvides. Kõrghariduse valdkonnas on juba praegu kokku lepitud vägagi konkreetsed halduslepingud, mille nimest tulenevalt peaksid need olema ka osapooltele täitmiseks kohustuslikud. Sisuline arutelu ei peaks seisnema uute üldsõnaliste visioonide kirjutamises, vaid selles, kuidas olemasolevaid kokkuleppeid ja rahastusmudeleid viia kooskõlla tegeliku üliõpilaselu, ülikoolide missiooni ja Eesti arenguvajadustega.
Tasub meenutada, et Eesti ülikoolid on rahvusvahelises võrdluses juba täna teaduses väga tublid ning see on lahutamatu osa ülikoolide väärtusest – nii majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt. Me kipume unustama, et tasuta kõrgharidus on jätkuvalt väga suure lisandväärtusega investeering, mitte kuluartikkel. Seega ei ole küsimus tegelikult selles, kas meil on ülikoole vaja, vaid millist rolli me neile anname. Kui näeme ülikooliharidust ja teadust investeeringuna, sh inimeste paindlikkusse, kriitilisse mõtlemisse ja uue väärtuse loomisse, siis on ka arutelu rahastamise ja struktuursete valikute üle hoopis teistsugune. Sel juhul ei vastanda me üksteisele ülikooli- ja rakenduskõrgharidust, vaid otsime tervikut, mis aitab Eestil parimal viisil toime tulla.