27. november 2025 kell 12:07
Et sõjapidamine on tsiviilelanikele kulukas, kuid relvatootjatele kasumlik, on ebamugav, ent vaieldamatu tõsiasi, märgib oma 2024. aasta essees Yale´i ülikooli järeldoktorant, politoloog Zaynab Quadri. CNN Business teatas kõleda otsekohesusega vaid kaks nädalat pärast Iisraeli uue sõjalise kampaania algust Hamasi vastu: “Kui sõda puhkeb, kipuvad kaitsetööstuse ettevõtted raha teenima. See tähendab, et lennundus- ja kaitsetööstuse aktsiad tõusevad geopoliitilise ebastabiilsuse ajal. Vahetult pärast Iisraeli–Hamasi sõja puhkemist hüppasid sõjaliste alltöövõtjate aktsiad ligi seitse protsenti, kuna nii institutsionaalsed kui ka väikeinvestorid ostsid juurde.”[1]
Alates 2023. aasta oktoobrist on mitmed peavoolumeediad, USA sõjalise ja välispoliitika väljaanded, teadusasutused ja valitsusvälised organisatsioonid toonud avalikkuse ette – eri viisidel ja eri eesmärkidel – buumi sõjatehnika, sealhulgas rakettide, pommide ja muu varustuse tootmise rahastamises Iisraelile. Üliõpilasprotestijad, sõjavastased ja okupatsioonivastased aktivistid ning teatud ajakirjanikud on eriti keskendunud kaitsetööstuse ettevõtete rolli esiletoomisele vägivalla oluliste tegutsejate ja kasusaajatena.
Nagu Spencer Ackerman 2024. aasta juulis tabavalt märkis: “See, et sõda ei ole võidetav, ei tähenda, et sellel poleks võitjaid… Need võitjad istuvad [kaitsetööstuse] ettevõtete juhatuste kabinettides.“ [2]
Kuigi need teemad pole poliitilistes või akadeemilistes aruteludes Iisraeli/Palestiina või USA välispoliitika üle ei päris uued ega täielikult peavoolu kuuluvad, on aktivistide, uurijate ja avalikkusele suunatud autorite tekitatud kriitiline diskursus tõstnud analüütiliselt olulise fookuse sõja poliitilisele ökonoomiale.[3]