Ehkki kasvõi 27-aastaselt hinge heitnud popstaare on sedavõrd palju, et neist on moodustatud omaette klubi, ei paista olevat see vanus eriliselt ohtlik. Rühm saksa teadlasi osutab oma töös, et pigem on lauljate eluea pikkus pöördvõrdelises seoses nende kuulsusega: tuntud lauljate eluiga jääb kahvatumate kolleegide omast umbes viis aastat lühemaks.
Kes unistab ühel päeval oma lauluhäälega maailma lavasid vallutada, võiks Witteni Herdeceni ülikooli teadlaste uue uuringu valguses oma soovidega ettevaatlikum olla. Nad leidsid, et solistidena tuntuks saanud inimesed surevad teistest sagedamini enneaegu, vahendab The Guardian.
Töörühma analüüs näitas, et kuulsuse tippu jõudnud Euroopa ja USA lauljad surid vähem tuntud ametikaaslastega võrreldes keskmiselt pea viis aastat nooremana. Leid viitab, et peamine eluiga lühendav asjaolu pole mitte elustiil ega lauljaameti nõudlikkus, vaid just kuulsus ise.
Tuntud bändide solistide eluiga osutus sooloartistide omast pikemaks. Uurijad oletavad, et just sooloartistid olid isiklikult rohkem avalikkuse ees ja tajusid suuremat survet. Samuti võis neil elus ette tulevate tõusude ja mõõnade korral olla käepärast vähem emotsionaalset tuge.
Kuulsuse ahelad
Ereda leegiga põlenud, kuid noorena kustunud eluküünlaga staare on olnud igal kümnendil. Ainuüksi 2010. aastatel surid noorelt Amy Winehouse, Whitney Houston, Prince, George Michael ja Keith Flint. Nüüd otsis professor Michael Dufner koos kolleegidega vastust küsimusele, kas kuulsus võib tõesti hauda viia.
Selleks otsis töörühm oma valimisse 324 tuntud sooloartisti või bändi esivokalisti. Võrdluseks moodustasid nad ka täpselt sama suure valimi vähem tuntud muusikutest. Kontrollrühma muusikud pidid kuulsate ametikaaslastega klappima nii vanuselt, soolt, rahvuselt, etniliselt päritolult kui ka muusikažanrilt. Valimi piiritlemiseks keskendusid teadlased aastatel 1950–1990 tegutsenud artistidele.
Kõige rohkem oli valimis USA päritolu valgenahalisi meessoost rokklauljaid. Mustanahalised moodustasid valimist vaid 19 ja naised 16,5 protsenti. Vanim kuulus muusik sündis 1910. ja noorim 1975. aastal. Enam kui pooled uuritutest laulsid mõne bändi koosseisus.
Lauljate suremust vaadates täheldasid uuringu autorid selget suundumust: kuulsad lauljad elasid keskmiselt 75-aastaseks, samas kui nende vähem tuntud ametikaaslased keskmiselt 79-aastaseks. Keskmiselt jäi tuntud muusikute eluiga 4,6 aastat lühemaks kui kontrollrühmal.
Bändi liikmeks olemine seostus võrreldes soolokarjääriga 26 protsenti väiksema suremusriskiga. Sellest hoolimata oli kuulsatel lauljatel üleüldiselt kontrollrühmaga võrreldes kolmandiku võrra suurem oht uuritud aastate jooksul ära surra. Kuna suremusrisk kasvas ainult juhul, kui laulja oli kuulsuse tippu jõudnud, on uurijate sõnul alust oletada, et varase surma põhjus on kuulsus ise.
Dufneri sõnul peab täiendavates uuringutes selguma, kuidas täpselt kuulsus lauljaid enneaegselt hauda ajab. Ta oletab, et oma osa võib olla nii avalikkuse teraval tähelepanul, privaatsuse puudumisel, esinemissurvel ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamise normaliseerimisel. Mängus võivad olla aga muudki asjaolud, nagu inimese temperament või niigi riskeerivalt elavat inimest kuulsust otsima kannustav kehv lapsepõlv.
Praegusaja staaridele paneb Dufner südamele, et nad aduksid, kuivõrd kahjulikult võib elustiilina pidev tuuridel käimine mõjuda. Seda eriti juhul, kui narkootikumid on muusikule kergesti kättesaadavad ning ta peab sõpradest ja perest pikalt eemal olema. Dufneri sõnul oleks hea vastumeede regulaarselt tuuritamisest tagasi tõmbuda, lähedastega aega veeta ja oma elustiil kriitilise pilguga üle vaadata.
Uuring avaldati ajakirjas Journal of Epidemiology & Community Health.