Uus film kinolevis
“Üks võitlus teise järel” (“One Battle After Another”)
Režissöör: Paul Thomas Anderson
Osades: Leonardo DiCaprio, Teyana Taylor, Sean Penn, Chase Infiniti, Regina Hall, Benicio Del Toro, Alana Haim jt.
9/10
Arvestades viimase paari aasta arenguid Ameerika sisepoliitikas ja nendele vastukajaks ilmuma hakanud filme (eelkõige Ari Asteri “Eddington”, mille Eesti kinolevisse mittejõudmise suurust tragöödiat ei suudaks kirjutada isegi Sophokles), kõlab Andersoni otsus ehitada oma esimene märul-põnevik erru läinud anarho-revolutsionääri ümber äärmiselt intrigeerivalt.
Iga Paul Thomas Andersoni (ehk PTA) fänn teab, et tema filmid räägivad vähemal või rohkemal määral perekonnast ja “Üks võitlus teise järel” pole selles osas erand. Isegi, kui filmil kulub keset radikaale ja revolutsionääre veidi aega, et malenupud lauale laduda, on tegu ühe omanäolise, ülimalt stiilse ning tõsiselt originaalse autorikino saavutusega.
Filmi umbes pooletunnine ning seejuures üllatavalt seksuaalne proloog tutvustab Leonardo DiCapriot kui Pat Calhouni. Neurootiline, kuid osav lõhkeaineekspert jookseb keset palavat 2008. aasta päeva mööda USA-Mehhiko piirilinna, et jõuda revolutsionääride grupi Prantsuse 75 koosolekule. Nimelt plaanivad vasakäärmuslastest radikaalid kinnipidamiskeskusest vabastada paarsada illegaalset immigranti ja vaatemängu suurendamiseks annab grupi liider, ühtlasi Pati armuke Perfidia Beverly Hills (oma bravuuri ja enesekindlusega rolliks justkui sündinud Teyanna Taylor) talle ülesande lasta õhku ilutulestikku.
Missiooni käigus jõuab Perfidia migratsioonilaagri ülema, teatraalselt haleda, ent hirmuäratavalt sihikindla ja karjääriredelis seitse sammu liiga kõrgele sattunud kolonel Lockjawi juurde, kelle jaoks ei mõju relvaähvardusel toimuv kohtumine hirmsa, vaid seksikana.
Aastakümneid Ühendriikide lõunaosas päikese käes kortsude peale kortsud päevitanud ja selle käigus Robert F. Kennedy Jr’i laadsed tikid külge saanud koloneli veidrused ja pime usk suuremasse eesmärki ei töötaks pooltki nii hästi ilma briljantselt rolli maskeerinud Sean Pennita, kelle taevani kiitmiseks oleks vaja omaette arvustust. Lockjawil on aga üks nõrkus – mustanahalised tüdrukud. Perversne kolonel pole seega Perfidia peale hirmunud, vaid saab hoopis käed selja taha seotult oma kontorist välja jalutades erektsiooni.
“Üks võitlus teise järel” Autor/allikas: ZUMAPRESS.com / Scanpix
Pärast edukat missiooni liigub film veidrasse, kohati isegi lynchilikult seksuaalsesse õhkkonda, kus võimu saamiseks pole vaja relvi, vaid keha. Lõbu pole mitte seksis, vaid just relvades – telefonimasti õhku laskmist oodates pakub Perfidia Patile välja mõtte seksida, sest plahvatuse-eelne vaikus ajab naise käima.
Mõnusalt sürreaalse alatooniga kujutatud äärmuslased satuvad aga oma järgmist missooni täites täbarasse olukorda. Samal ajal, kui Perifia üritab pommi paigaldada, ilmub tema taha Lockjaw, kes esitab naisele ultimaatumi – kohtumine motellitoas selsamal õhtul või politsei täielik sekkumine Prantsuse 75 tegevusse. Kuna ka Perfidia jaoks on eesmärk ülim, siis on naine nõus Lockjawi perverssete seksimängudega kaasa minema. Mõni kuu hiljem on naine rase ning enne, kui jõuad pilgutada, kasvatab ta tütar Charlene’i koos Patiga.
Ei lähe kaua mööda, kuni organisatsiooni liikmete järgi hakkab jaht ning Pat, Perfidia ja Charlene peavad oma senise elu maha jätma. Olude sunnil ei saa Perfidia koos mehe ja lapsega kaasa tulla ning identiteedi varjamise nimel saab Patist Bob Fergusson ja Charlene’ist Willa Fergusson, kelle elu viib väikesesse Baktan Crossi nimelisse linna.
Pea kogu proloogi vältel tiksub taustaks ühe maailma geniaalseima helilooja, Radioheadi kitarristi Jonny Greenwoodi muusika, mis annab filmile üpris konkreetse tempo ja tooni. Kuigi muusika on äärmiselt loov ja kuulan seda praegugi kirjutades (keegi ei astu väheseid instrumente kasutades nii kastist välja kui Greenwood), siis on filmis liiga palju muusikat. Seda on eriti tunda just filmi alguse poole, sest niigi kiirel tempol ja suurt ajahulka vältev esimene viiendik vuriseb orkestri saatel mööda liiga kiiresti. Suurteostele eepiliselt sobilik ja kohati klassikalist tragöödiat meenutav muusika toimib helidisainiga sümbioosis äärmiselt kaunilt, ent hetked muusikata mõjuvad väga värskendavana.
Kui (selgelt tugevaks inspiratsiooniks olnud) Martin Scorsese “After Hoursis” oli peategelasel Paul Hackettil vaja navigeerida mööda kergelt sürreaalseid kaheksakümnendate New Yorki tänavaid, siis “Ühes võitluses teise järel” peab kanepilembeline DiCaprio leidma tee välja 2025. aastal toimuvast poliitilisest kaosest ja päästma oma tütre, keda ihkab rassipuhtuse eesmärgiga maa-alune eliitorganisatsioon.
Muidugi on tagasi ka kolonel Lockjaw, kelle vastikud motiivid ehitavad temast Andersonile omaselt meeldejääva pahalase. Lockjaw saab palju ekraaniaega ning kulutada suur osa loost tema peale on filmi suunda ja teemasid arvestades igati loogiline. Antagonist meenutab ülesehituselt palju kiitust saanud neo-vesterneid nagu “Ei ole maad vanadele meestele” või ka juba mainitud “Eddington”. PTA segab insipiratsioonipatta ka nii klassikaliseid kui ka kaasaegseid märuleid nagu “Heat” ja “Algus”. Mann ja Nolan oleks igal juhul uhked, sest kogu film – eriti autode tagaajamised – on üles võetud operaatori Michael Baumani poolt ülima stiilitunnetuse ja enesekindlsuega.
Hindan ääretult ka hetki, kus film on puhas stoner-komöödia – igast stseenist, mis on kuidagigi seotud telefonidega, imetakse välja viimnegi koomiline piisk ning just nendes hetkedes särab Leonardo DiCaprio. Kuigi tegu pole mehe siiralt uskumatu filmograafia säravaima teemantiga, on 50-aastane superstaar Andersoniga selgelt samal lainel. Leol on fantastiline ekraanikeemia ka Benicio del Toro kehastatud Sensei Sergioga, kes mehele mõneks ajaks appi tuleb ja oma muheda olemisega Bobi maha rahustada üritab.
“Üks võitlus teise järel” Autor/allikas: ZUMAPRESS.com / Scanpix
Kerge on unustada, et PTA on vaid 55-aastane. Niivõrd märgilise filmikarjääriga mehel on säilinud hea tunnetus tänapäeva osas, sest põgusad kommentaarid transsoolisuse kohta ei aja sugugi silmi pööritama ning muusikavalikusse kuuluv Sheck Wesi “Mo Bamba” (jah, lugesid õigesti) sai minult piinlikustunde asemel aasta suurima naerupahvaka.
“Üks võitlus teise järel” oskab omanäoliselt kujutada paranoiat keset oma kassi-hiire mängu, sest igal hetkel on toiduahelas suurem loom sinu taga. Seda on eriti tugevalt tunda geniaalse idee ja veel parema sooritusega kulminatsioonis, mis ehitab puhtalt audiovisuaalseid vahendeid ja keskkonda kasutades pingeilise, üle kõige meeldejääva lõpplahenduse.
Film jääb aga sarnaselt algusele veidi toppama oma epiloogiga, mis lahtiseid otsi kokku tõmmates venib pikale. Kuigi emotsionaalselt on rõhk väga õiges kohas ja iga tegelase saatus äraütlemata rahuldav, siis lünkik tempo ei lase igat lõnga ideaalselt kokku siduda.
Kuid kui “Üks võitlus teise järel” tõestab midagi, siis pole kunagi ilmsem olnud, et iga filmitegija teeb ühte ja sama filmi terve elu uuesti. Vahet pole, mitu kihti poliitkommentaari, komöödiat või märulit siia Anderson peale lükkab, hingelt on tegu puhta peredraamaga, kus isa tahab oma tütreni jõuda.
Filmi viimased hetked suutsid mind muuta üllatavalt emotsionaalseks. Läbi pöörete, mida üpris ladusa loostikuga film võtab, suudab Anderson ikkagi vaikselt hinge hiilida ja viimastel hetkedel siiralt ilus olla. Pole midagi tugevamat kui vanema armastus lapse vastu. Kui, siis vaid Paul Thomas Andersoni armastus filmi vastu.