Järgmisel nädalal tähistatakse Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva. Sel puhul leiab detsembris üle Eesti aset talle pühendatud filmiprogramm. Tartu Elektriteatri filmiprogrammi kuraator Siim Angerpikk ütles “Deltas”, et Kiisa filme tasub vaadata just suurel ekraanil, kuna siis avanevad seal täiesti uued kihid.
Tartu Elektriteatris on püütud alati Eesti filmi suurkujude tähtpäevi esile tõsta ja filmipärandit taas vaataja ette tuua. Kaljo Kiisk 100 filmiprogrammi kuraator Siim Angerpikk pidi tegema Kiisa filmide suhtes valiku ja otsustama, mida lisaks filmidele veel pakkuda. Kuna Kiisa tippfilmid on kaasaja kvaliteedile sobivaks restaureeritud, taheti Elektriteatris kõik need kuus restaureeritud filmi täies mahus ära linastada.
Samuti tahtis Elektriteater tuua esile ka intrigeerivamat või vastuolulisemat poolt Kiisa loomingust, tehes seda filmide “Metskannikesed” ja “Saja aasta pärast mais” näol. Viimast on tänapäeval keeruline kuskil näha, sest juba selle esmasel ilmumisel ei olnud rahvas Viktor Kingissepast heal arvamusel. Ka taasiseseisvunud Eestis on tundunud kohatu seda filmi näidata. Angerpiku sõnul on aga tegemist huvitava filmiga. “Kui jätta kõrvale esimene temaatiline hinnang filmile ja seda neutraalse pilguga vaadata, peidab see endas palju rohkemat,” väitis Angerpikk.
Kaljo Kiisk käis Eesti mängufilmi teed väga pikalt ning tema käekiri muutus selle teekonna käigus palju. “Tal oli oskus valida endale filmitegemisel väga andekaid ja häid kaasteelisi, nii operaatorite, kunstnike kui heliloojate näol,” lisas Angerpikk
Elektriteatris saab programmi raames näha ka “Vallatuid kurve”, “Keskpäevast praami”, “Hullumeelsust”, “Surma hinda küsi surnutelt”, “Nipernaadit”, “Reginat” ja “Kevadet”. Viimane ei ole küll tema režissööritöö, kuid Kiisa roll Liblena on seal asendamatu ja paljud teavad teda just selle rolli tõttu.
Angerpikk kutsub inimesi ikka kinno. “Meile tundub, et oleme neid filme näinud ja teame neid hästi, aga see ei pruugi nii olla,” väitis ta. Kui meelde tuletada, et need filmid on tehtud selleks, et neid keskendudes suurelt ekraanilt umbes pooleteise tunni jooksul vaadata, siis see kogemus on hoopis teistsugune ja hoopis teised momendid võivad selle käigus avaneda. “Mäletan, kui näitasime “Kevade” filmi uuesti suurel ekraanil ja filmis avanesid täiesti uued ja teistsugused kihid. Ma arvan, et teiste Kiisa filmidega saab olema samamoodi,” rääkis Angerpikk.