Ühe Tallinna lasteaia juht kirjeldas mõni aeg tagasi konverentsil, kuidas ta otsuseid langetab – kaaludes iga kord, mida tema lasteaia lapsed otsusest võidavad. Näiteks kui koristaja soovib uut moppi osta, peab ta oskama seletada, miks seda on laste vaatest vaja.

Sama põhimõte võiks kehtida kõigi haridussüsteemi tasandite kohta – otsuseid võiks olla võimalik ära seletada selle kaudu, mida õppijad sellest võidavad. Kui sellist põhjuslikku seost ei ole, kulutame asjatult kõigi osapoolte aega ja muid ressursse. Lisaks tõmbavad sellised tegevused tähelepanu eemale otsustelt ja tegevustelt, mida on laste arengu toetamiseks vaja teha.

Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) algatatud õpetajate “karjäärimudeli” loomist võib pidada üheks selliseks asendustegevuseks. Eneli Kindsiko argumenteerib, et loodav karjäärimudel kasvatab õpetajate järelekasvu asemel bürokraatiat. Kindsiko toob välja, et planeeritav mudel on ehitatud üles formaalsele, “paberil” kvalifikatsioonile ega võta arvesse Eesti ainepädevate õpetajate nappust. Lisaks on mudel linnakoolide nägu ega sobi väikestele koolidele. Kindsiko järeldab, et loodav karjäärimudel ei aita meil lahendada õpetajate järelekasvu probleemi, vaid loob juurde bürokraatiat.

Õpetajad vajavad sisulist karjäärimudelit

Olen Eneli Kindsiko poolt välja toodud murekohtadega nõus. Minu meelest kisub “karjäärimudel” praegusel kujul tähelepanu muudelt vajalikelt tegevustelt eemale. Miks jutumärgid? Ma väidan, et praegu riigikogu menetluses olevat ministeeriumi algatatud muudatusettepanekut sisu poolest karjäärimudeliks pidada ei saa.

Euroopa Liidu Nõukogu kutsus 2020. aastal liikmesriike üles mitmekesistama õpetajate karjäärivõimalusi ja arendama riiklikke õpetajate karjääriraamistikke. Kuidas karjääriradadest mõelda võiks, avab põhjalikult Euroopa Komisjoni sama aasta poliitikasoovitus “Supporting teacher and school leader careers”. 

Karjäärivõimalusi peetakse õpetajate jaoks oluliseks motivatsiooniteguriks. Erinevad tööalase arengu võimalused toetavad õpetajate jätkuvat pühendumist oma erialale. Dünaamiline ja arenev karjäärirada võiks olla atraktiivne ka õpetaja karjäärirajale sisenejatele. Dünaamiline karjäärirada tähendab siinkohal, et õpetajal on tööelus päriselt erinevaid suundi ja samme, mitte üks kitsas redel algajast meistrini. Õpetaja peaks saama liikuda nii sügavamale oma erialastes pädevustes, võtta juurde arendaja- või mentorirolli, vahetada kooliastet, teha mõneks ajaks sammu teise eluvaldkonda ja tulla tagasi, ilma et süsteem seda karistaks. Oluline on, et karjäärisammud oleksid seotud tegeliku vastutuse, arengu ja tunnustusega – mitte ainult uue nimetuse ja lisapaberiga.

Samasugune mõtlemine paistis viis aastat tagasi ka Eesti aruteludes ja plaanides. 2020. aastal analüüsis HTM koos ülikoolide ja sotsiaalsete partnerite esindajatega kvalifitseeritud õpetajate puuduse juurpõhjuseid ja ka selles töögrupis tõdeti õpetajate karjäärimudeli vajadust. Meie õpetajad ei näe võimalusi oma ametis edasi areneda ja koolis suuremat panust anda. Õppe- või koolijuhiks saavad vähesed, koolides ei ole piisavalt kogemust õpetajate rolle diferentseerida ja karjääriradu kujundada. Toimunud arutelude tulemus vormistati õpetajate järelkasvu tegevuskavaks (Allikas: Töödokument: Õpetajate järelkasvu tegevuskava – lähiaja tegevused 2022. aasta lõpuks (23. nov 2021)).

Peamiste karjäärivõimaluste toetamise tegevustena nägi kava ette koolijuhtide teadlikkuse ja valmisoleku tõstmise kaasaegsest töökorraldusest ning karjäärikompassi loomise. Praegu riigikogu liikmete laual olevad karjääriastmed ei moodusta dünaamilist ja arenevat karjäärirada, vaid kordavad kutsetasemete süsteemi sisu uue nime ja bürokraatliku struktuuriga.

Ettepanek on luua õpetajatele riiklik ametiastmete- ja palgasüsteem

“Karjäärimudeli” sildi tagant leiame me 2025. aastal ettepaneku hakata õpetajate palgaastmeid kujundama riiklikult. “Karjäärimudel” kirjutab ette, millised ametiastmed õpetajatel koolis on ja milline on erinevate ametiastmete palgakoefitsient.

Eestis on siiamaani rõhutatud koolijuhi autonoomiat, väliskülalistele räägime nii õpetajate kui koolijuhtide autonoomiast kui meie senise haridusedu ühest alustalast. Erinevalt paljudest teistest riikidest on meil õpetajate värbamine, nende töö korraldamine ja tasustamine koolijuhi vastutada, seda talle usaldatud eelarve või vahendite piires.

“Karjäärimudeli” tuum on õpetajate töötasu määramise tsentraliseerimine, nõrgestades niimoodi oluliselt koolijuhi ja koolipidaja rolli. See on vastuolus ka haridusvaldkonna arengukavaga, kus oleme kokku leppinud “toetada kutsestandarditel põhinevate asutusesiseste või koolipidaja kehtestatud karjäärimudelite kasutuselevõttu”.

 “Karjäärimudel” on sisu poolest palgamudel, mis kvalifitseeritud õpetajate palka palju ei muuda

Kuigi “karjäärimudelit” võib sisu poolest pidada pigem riiklikuks palgamudeliks, tuleb kahjuks tõdeda, et lubatud kõrgemat töötasu kõrgema kvalifikatsiooni puhul mudel ei paku. Suurem osa õpetajatest teenib ka praegu rohkem, kui eelnõuga määratavad koefitsiendid õpetaja palga alammäärast neile kõrgema ametiastme puhul lubavad (õpetajate palgastatistikast on hiljuti kirjutanud Robert Lippin).

Õpetaja töötasu alammäär 2025. aastal on 1820 eurot, “karjäärimudeli” ettepaneku kohaselt oleks vanemõpetaja karjääriastmele määratud õpetaja töötasu koefitsient 1,1-kordne töötasu alammäär ehk siis praegu 2002 eurot. Ainus maakond, kus õpetajate keskmine töötasu oli 2025. aasta teises kvartalis vähem kui 2002 eurot, oli Hiiumaa. Miks peaks õpetajad ja koolijuhid “karjäärimudeli” astmete taotlemise ja määramise lisatööga tegelema, kui sellest midagi ei muutu? Kahjuks ei saa eelnõu seletuskirjast lugeda ministeeriumi arvutuskäiku ja analüüsi muudatuste mõjust õpetajate palgale, sellest ka minu keskmise palga näitajatel tuginev küsimus.

25. novembril pöördusid mitmed haridusorganisatsioonid riigikogule murega, et kavandatav “karjäärimudel” annab kvalifikatsioonita õpetajate puhul võimaluse maksta neile riiklikku miinimumpalka. Kui ülejäänud õpetajaskonna palgaastmed on väljapakutud riiklikus palgakorralduses ette kirjutatud, siis ligi pooled tänasest neljast tuhandest kvalifikatsioonile mittevastavast õpetajast mudeli sisse ei mahu.

Bürokraatia kasv ja vastuolu kutseseadusega

Nagu Eneli Kindsiko viitas ja nagu tõi välja ka haridusorganisatsioonide pöördumine riigikogule, on tõsisem kriitika “karjäärimudelile” dubleeriva bürokraatia tekitamine. Uus “karjäärimudel” dubleerib juba olemasolevat kutsesüsteemi. Õpetajatel on praegu kutsestandard koos kolme kutsetasemega (õpetaja, tase 7; vanemõpetaja, tase 7 ja meisterõpetaja, tase 8). Kutsekompetentse hindab kas ülikool õpetaja diplomit väljastades või töömaailma kutse andjana õpetajate liit. Nii ülikoolid kui töömaailma kutse andja on kutseseaduse mõistes vastutavad ja kutse väljastamise protsess peab vastama kutseseadusele.

“Karjäärimudel” loob kutsetasemete kõrvale karjääriastmed (alustav õpetaja, aste 1; õpetaja, aste 2; vanemõpetaja, aste 3; meisterõpetaja, aste 4). Segadust tekitavad kutsesüsteemi tasemete ja “karjäärimudeli” astmete kattuvad nimetused – rääkides vanemõpetajast on vaja täpsustada, kas tegu on vanemõpetaja karjääriastme või vanemõpetaja kutsetasemega. HTM-i ettepanek, et karjääriastmeid väljastatakse hinnates õpetaja kutsestandardile vastavust kooli esindajate poolt, ei ole kooskõlas kutseseaduses hindamisele ette nähtud nõuetega ning sestap jäävad need kaks süsteemi eraldi. Vanemõpetaja kutse kehtib üle koolide (ja üle Euroopa), samas kui vanemõpetaja karjääriaste on konkreetse kooli põhine.

Õpetajate palkade diferentseerimine seejuures õpetajate pädevusi arvesse võttes on vajalik. Baaselemendid – kutsetasemed – on selleks juba olemas, nii mitmedki koolid on neid ka oma palgakorralduses arvesse võtnud. Kohalikul tasandil saab palgakorraldus arvesse võtta kooli suurust, õpetajatelt oodatavaid erinevaid rolle ja kohalikku palgataset – riiklikult kehtestatav palgamudel seda ei suuda.

Alternatiivkulu

Tuues mängu alternatiivkulu mõiste, võib öelda, et “karjäärimudeli” mõju ei ole neutraalne, vaid negatiivne. Alternatiivkulu on majandusteaduse mõiste, mis tähendab loobumist teistest võimalikest valikutest. Antud juhul, otsustades luua ja rakendada uut “karjäärimudelit”, loobume me muudest võimalikest tegevustest. Õpetajad vajavad karjääriperspektiivi ja arenguvõimalusi, koolijuhid tuge ja järelevalvet õpetajate kõrgemate pädevuste arendamisel ja toetamisel. Riikliku palgakorralduse asemel võiksime nõuda koolijuhtidelt läbimõeldud, läbipaistva ning kõrgemat kvalifikatsiooni ja keerulisemat tööd väärtustava palgasüsteemi loomist ning hakata täitma 2021. aasta õpetajate järelekasvu tegevuskava.

Osalesin ühel paljudest “karjäärimudelit” arutanud riigikogu kultuurikomisjoni istungitest, kus üks asendusliige küsis väga asjakohase küsimuse – kus on lühike kokkuvõte, kust järele vaadata, millist probleemi me siin lahendame. Sellise kokkuvõtte olemasolu aitaks meil hinnata, kas “moppi on vaja osta”.  Sellist selget eesmärki “karjäärimudeli” kehtestamise juures välja toodud ei olnud, samuti ei ole lähemalt hinnatud mõjusid.

HTM-i sõnul on eesmärgiks, et meil on 2028. aastaks 30 protsenti vanemõpetajaid (kas kutse- või karjäärimudeli mõistes, jäi ebaselgeks). Kultuurikomisjoni istungil mainiti korduvalt, et me peame “karjäärimudeli” ellu viima, kuna see on haridusleppe osa. Haridusleppe peamine osapool on riik ise. Linnade ja valdade liidu poolt Haridussilma andmetel tehtud arvutuste järgi õpib haridusleppega liitunud omavalitsustes alla nelja protsendi kõigist Eesti õpilastest. Vaadates “karjäärimudeli” eelnõu laiapõhjalist kriitikat võib väita, et hariduslepe kui kaasamisprotsess ei andnud meile sellise kvaliteediga tulemust, mille pinnalt kogu haridussüsteemi olulisel määral muutvaid otsuseid teha. “Karjäärimudelit” sellisel kujul ei ole vaja. Praegu käiv kompromisside otsimine, et järgida nelja protsendi õpilaste esindajate ja haridusministri vahelist kokkulepet kulutab asjatult kõigi osapoolte aega, ilma õpilaste või õpetajate jaoks edasiviivat väärtust loomata.

Nagu ütles Jakob Westholmi gümnaasiumi juht Rando Kuustik, ei vaja me hariduses uut bürokraatiat. Juba praegu kurdavad õpetajad ja koolijuhid, et süsteem ei lase neil hingata. Praegune valitsus võiks haridusvaldkonnas uue bürokraatia loomise asemel võtta fookusesse päris probleemide lahendamise, sealhulgas, kuidas õpetajatele ja koolijuhtidele hingamisruumi juurde tekitada.

Võib-olla vajame me hariduses oma “Arakase komisjoni”, mis keskenduks hariduse edendamisele läbi regulatsioonide vähendamise? Kardan ise küll, et praegune koalitsioon järgib sisulisest tagasisidest hoolimata koalitsioonilepet. Õpetajatele ja koolijuhtidele hingamisruumi tekitamise kaudu hariduse kvaliteedi parandamine on hea teema, mille üle järgmistel riigikogu valmistel arutada.