Hiljutisest uuringust selgus, et õppimiseks seatud eesmärgi sisu ja selle sõnastamisviis mõjutab otseselt, kui hästi suudab üliõpilane oma õppimist juhtida. Ainult hinde nimel pingutamine võib aga tudengi motivatsiooni kahjustada.
Enesereguleeritud õppimine käsitleb seda, milliseid õpistrateegiaid õpilased kasutavad ja kuidas nad oma õppimist juhtida suudavad. Tartu Ülikooli nooremteadur Kõue Heintalu sõnul on üks enesereguleeritud õppimise keskne komponent eesmärgistamine, mis loob aluse kõikidele järgnevatele eneseregulatsiooniprotsessidele.
Hiljutise uuringu käigus kaardistas Heintalu 198 teadusartikli põhjal ära kaks paralleelselt arenenud teoreetilist lähenemist, mille kaudu eesmärkide seadmisest haridusvaldkonnas räägitud on. Nendeks on eesmärgistamise (goal-setting) ja eesmärgisuunitluse (goal orientation) teooriad.
Eesmärgistamine kätkeb endas seda, kuidas eesmärk sõnastatakse ja sammud planeeritakse. Eesmärgisuunitlus keskendub eesmärgi seadmise põhjustele ja vaatleb, kas see on tingitud soovist areneda või tõestada end mingisuguse tulemuse saavutamisega.
Heintalu süsteemse kirjanduse ülevaatest selgus, et neid on seni uuritud eraldi, mis jätab tervikpildi lünklikuks. Doktorant leidis, et teooriad tegelikult hoopis täiendavad teineteist. “Eesmärgistamine annab struktuuri, eesmärgisuunitlus lisab aga motivatsiooni ja emotsiooni mõõtme. Eesmärgistamine vastab küsimustele kuhu ja kuidas liikuda, eesmärgisuunitlus küsib miks üldse teele asuda,” ütles ta.
Hea hinne ei pruugi olla parim siht
Sooritusele orienteeritud eesmärgid, näiteks hea hinne, võivad lühiajaliselt toetada üliõpilase soovi pingutada, ent need on seotud eksimuste järel tekkiva suurema ärevuse ja kiire motivatsioonilangusega. Eesmärgid, mis on aga seotud meisterlikkusega, hoiavad fookuses teema mõistmise ja oskuste arendamise.
Heintalu sõnul toetab see üliõpilase püsivust ja julgust riskida ka sellisel juhul, kui tema teele satuvad raskemad ülesanded. “Õppija, kes näeb eksimust tagasisidena, mitte identiteediohuna, jätkab õppeprotsessi stabiilsemalt. Arenemisele suunatud eesmärgid aitavad õpilasel keerulistes olukordades paremini hakkama saada, sest eksimus on tema jaoks osa õppimisest,” sõnas nooremteadur.
Digikeskkond nõuab eneseregulatsioonilt rohkem
Kõue Heintalu keskendub oma teadustöös õppimisele digikeskkonnas. Tema sõnul määrab eesmärgi taga olev motivatsioon eriti seal ära selle, kui hästi suudab tudeng oma õppimist juhtida. “Näiteks veebiõppel võib samal ajal kohal olla suur hulk tudengeid ja õppejõud ei saa igaühe kõrval olla. Just siis näitab eesmärgi kvaliteet, kas tudeng hoiab fookust ning tuleb toime iseseisvat pingutust vajavate ülesannetega,” lausus ta.
Selgelt sõnastatud ning enesearengule suunatud eesmärk aitab õppimise kvaliteedile ja jätkusuutlikkusele kaasa, sest õpilane saab hinde asemel keskenduda oma teadmiste ning oskuste analüüsile. “Kui eesmärgil on koht protsessis, mitte ainult lõpus, saab õppija seda teadlikult juhtida ja vajadusel kohandada,” lisas Heintalu.
Mida saavad teha ülikoolid ja õppejõud?
Eesmärkide seadmine ja nende jälgimine peaks olema osa üliõpilaste õppeprotsessist. Kõue Heintalu arvates võiks see olla kursuse stardipaketis. “Soovitan eesmärgid koos läbi rääkida juba esimesel nädalal ja arutleda, miks üldse on vajalik antud eesmärgid täita, kuidas see kattub üliõpilaste isiklike unistustega ning leppida kokku, kuidas koos takistustest üle saada,” ütles ta.
Heintalu soovitab õpilasi kaasata eesmärkide seadmise protsessi ning pakkuda neile tööriistu, et oma eesmärke igal ajal jälgida ja vajadusel kohandada. “Oluline on, et eesmärkide sisu oleks realistlik ja konkreetne, omaks ala-eesmärke ning et õpilased saaksid tagasisidet oma edusammudele, näiteks enesepeegeldusena või õppejõu tagasisidena,” ütles nooremteadur.
Praktikas tähendab see, et õppetöö osana sõnastatakse nii soovitud õpitulemus kui ka õppimisprotsessi eesmärgid. Õppejõud saab aidata tudengil siduda ainekursuse individuaalse sihiga, kaardistada võimalikud takistused ja leppida kokku vahepealsed verstapostid enesehindamiseks.
Mida saavad teha üliõpilased?
Eesmärgistamine on enam kui akadeemiline tehnika. See on Heintalu sõnul eluaegne enesejuhtimise oskus, mis toetab otsuste tegemist, meelerahu ja vastupidavust keerulistes situatsioonides. Kui eesmärk kõnetab sügavamalt õppija sisemist arengut ja teadmiste tähendust, säilib ta sihikindlus ka pärast esmase entusiasmi vaibumist.
Tudengil soovitab Heintalu kriitiliselt mõelda õppimise tegeliku olulisuse üle iseenda jaoks ning analüüsida, mis vahe-eesmärkidena ta oma arengut näeb. Samuti keskenduda sellele, kuidas ta oma motivatsiooni hoiab ning vajadusel raskemate perioodide ajal taastab. Samuti peaksid eesmärgid olema teadlikult läbimõeldud.
Kõue Heintalu doktoritöö kannab pealkirja “Eesmärgistamise roll enesereguleeritud õpiprotsessi tõhustamisel digitaalses õpikeskkonnas kõrghariduse kontekstis” ning keskendub sellele, kuidas eesmärgistamise protsessi ja selle toetamist ülikoolis saaks tõhustada, et aidata tudengitel paremini oma õppimist reguleerida.