Umbes 9. eluaastal algab aju teismeiga. Siis töötab aju selle nimel, et muuta närviühendusi lühemaks ja seega tõhusamaks nii kindlates piirkondades kui ka kogu ajus. Üllataval kombel kestab see etapp kuni 32. eluaastani.
Elu suurim muutus
Pärast seda liigub aju täiskasvanuikka ja see tähistab teadlaste sõnul aju arengu kõige olulisemat pöördepunkti. «Just 32. eluaasta paiku näeme aju ühendustes kõige suunavamaid muutusi ja suurimat üldist suunamuutust, võrreldes kõigi teiste pöördepunktidega,» selgitas Mousley.
Nn täiskasvanuiga on aju arengu pikim etapp. Selle aja jooksul, umbes 30 aastat, püsib aju suhteliselt stabiilsena. Siiski toimub järkjärguline nihe selles suunas, et ajupiirkonnad muutuvad iseseisvamaks ja spetsialiseeritumaks.
Hilisemad aastad ja aju ümberkorraldused
Järgmine muutus aju arengus saabub umbes 66-aastaselt, kuid see pole kaugeltki nii dramaatiline kui kolmekümnendate eluaastate alguses toimunud ümberkorraldus. Selles faasis püüab aju endiselt ümber organiseeruda, kuid protsess aeglustub ja ajukoore paksus hakkab vähenema.
«Andmed viitavad sellele, et ajuvõrgustike järkjärguline ümberkorraldamine kulmineerub 60ndate eluaastate keskel,» ütles Mousley. «See on tõenäoliselt seotud vananemisega, kus aju ühenduvus veelgi väheneb, kuna valgeaine kvaliteet hakkab langema. See on vanus, mil inimestel on suurenenud risk mitmesuguste terviseprobleemide tekkeks, mis võivad aju mõjutada, näiteks kõrgvererõhktõbi.»
Viimane arengufaas algab umbes 83-aastaselt. Kuigi teadlaste sõnul oli selle perioodi kohta raske andmeid koguda, leidsid nad, et aju hakkab infot töötlema varasema üle-ajuvõrgustiku asemel rohkem lokaalselt, tuginedes peamiselt konkreetsetele piirkondadele.
«Paljud neuroloogilised, vaimse tervise ja arenguhäired on seotud ajuühenduste viisiga,» võttis uuringu kokku vanemautor Duncan Astle. «Mõistmine, et aju struktuurne teekond ei ole ühtlane areng, vaid koosneb mitmest olulisest pöördepunktist, aitab meil kindlaks teha, millal ja kuidas aju ühendused on häiretele haavatavad.»
Uuring avaldati teadusajakirjas Nature Communications.