Eesti Post ei ole enam pelgalt kirju ja arveid edastav postiamet. Tegemist on Baltikumi ühe suurima logistikakontserniga, mille põhitegevus on rahvusvaheline kaubavahetus, mitte universaalne postiteenus. Seetõttu peab riik vaatama ettevõtte tulevikku praeguse majanduse loogika järgi, mitte varasemate lahenduste põhjal. Samal ajal tuleb tagada, et inimestele ei muutuks teenuse kättesaadavus halvemaks. Selle töö mõte ongi selgus, mitte kiirustamine.
Kõige olulisem põhimõte on väga lihtne: universaalne postiteenus ei kao. Eesti seadused nõuavad, et kirjad, arved, perioodika ja muud põhiteenused jõuaksid igasse Eesti piirkonda. Konkurentsiamet valib teenuse osutaja ja jälgib, et teenus oleks kättesaadav ja taskukohane. See jääb nii edasi olenemata sellest, kes on ettevõtte omanik.
Maapiirkonna inimese jaoks tähendab see, et kelleltki ei võeta õigust saada lehte või kirja oma postkasti. Teenust ei vähendata, vaid täiendatakse. Kodulähedased pakiautomaadid lisanduvad sinna, kus need sobivad inimeste igapäevase liikumisega, näiteks külakeskuste, kaupluste või ühissõidukipeatuste juurde. Automaat ei asenda postkasti, vaid see on lisa, mida saab ise valida. Soovi korral saab üleminek olla paindlik: inimene ütleb ise, kuhu ta soovib saadetised edaspidi saada.
Ajalehtede kojukande puhul on ülioluline, et kohalikud lugejad saaksid kätte kõik lehed, nii suured päevalehed kui ka väikesed maakonnalehed. Nõudlus ja trükiarvud võivad aja jooksul muutuda, kuid kohaliku lehe kättesaadavus ei tohi kaduda. Teenuse hinnad ja tingimused ei sünni valitsuse kabinetis, vaid need pakub välja postiteenuse pakkuja, nagu see on alati olnud. Riigi roll on tagada, et raamistik oleks aus ja stabiilne.