Metsküla kooli lugu näitab, mis juhtub siis, kui kohalik võim kogukonda ei kuula, laste huve ei hinda ja taandab seaduse mõtte formaalsuseks. Kui Metsküla kooli lapsevanemad hakkasid kooli eest seisma, ei käinud võitlus enam ammu pelgalt eelarveridade üle. Ühel hetkel oli ju annetusi piisavalt, et kool saanuks mõnda aega jätkata – kuid vald loobus neist annetustest.
Paratamatult tuleb tõdeda, et vallajuhtide kangekaelsus ja soov Metsküla, Koonga ja Virtsu kool nui neljaks sulgeda või ümber korraldada viis samm-sammult teise poole tagakiusamiseni, mis pidi murdma need, kes julgesid oma laste õiguste eest seista.
Kuid Metsküla kogukond ei murdunud. Vastupidi – ühendati jõud.
Kõnekas on seegi, et Postimees valis Metsküla kooli juhi Pille Kaiseli 2023. aasta inimeseks. Me soovisime tunnustada väikese kooli juhatajat, kes oli pannud mängu kõik ning seisis sirge seljaga koolipere eest ajal, mil võim oli unustanud elementaarse: kool ei ole kuluartikkel, vaid kogukonna süda.
Riigikohus jõudis oma äsjases otsuses üldjoontes samale järeldusele: vald on teinud koolivõrgu ümberkorraldamisel põhimõttelisi vigu. Ei kuulatud ära kõiki lapsevanemaid. Ei hinnatud laste koolitee pikkust ega transpordikorraldust. Jäeti arvesse võtmata erivajadustega laste olukord. Eksiti kokkuhoiu hindamisel. Ja mis kõige olulisem – eirati lapsevanemate õiguspärast ootust, et nende lapsed saavad õpinguid jätkata samas koolis vähemalt kooliastme lõpuni. Tegemist pole väikeste apsakatega, vaid oluliste möödalaskmistega, mis näitavad, et vallavõim tegutses üksnes omaenda plaani järgi, mis oli kujunenud lausa kinnisideeks.