Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse mahtus sel nädalal kolm kodumaist teost: Leele Välja koostatud “Tartu puitarhitektuur”, Jaagup Mahkra “Vaarisa moodi” ja Mart Juure “Eesti popmuusika leksikon”.
“Tartu puitarhitektuur”, koostanud Leele Välja (2025)
Olen pea üheksa aastat oma elust Tartus elanud, aga tol ajal oli Tartu üsna hatune kohake, “Minsk Emajõe ääres”, mis koosnes kadunud kuldaegadest, lootusest helgemale tulevikule ja trööstitust argiolevikust. Sellele vaatamata – ja ehk just selle tõttu – sai põhjalikult üle vaadatud kõik allesjäänu ning kujutletud mitmesuguseid mineviku- ja tulevikuvõimalusi. Päris täkkesse ei läinud noist küllap ükski, ent ei saa öelda, et mõtelda polnuks mõnus.
Nüüd on vähemasti “väiksesse puust linna” puutuv raamatuks vormitud ning raamat on kangesti põnev lugemine ja vaatamine. Tänavuse seisuga üsna ammendav. Ajendab mõndki paika, maja, nurgatagust, linnavaadet uue silmaga seirama. Vaim ja vaib on Tartuga igiammusest ajast koos käinud ja vahel kuhugi ajuriiulile tolmamagi saadetud. Oi kui hea on kohtuda raamatu(te)ga, mis tolmu pea pealt pühivad ja survestavad vana tuntud vaimukant(s)i uuesti avastama. Vanu lugusid lugema ja oma omi meelde tuletama ning üles tähendama.
Igale hinges natukenegi tartlasele kategooriliselt soovitatav lugemisvara.
Jaagup Mahkra “Vaarisa moodi” (2025)
Sobib imetabaselt eelmise teose paariliseks, sest õhustik ja ambiants on juba sisse pugenud. Veidral moel meenuvad üle pika aja lapsepõlves loetud luuleread (tsiteerin vabalt, järele kaeda ei saa hetkel): “…tänavate silte loen: Vaba, Õnne, Eha… nagu tõotet maa. Ja mida minul siin on teha…” Pakun, et see võis olla Aado Lintropi esimesest luulekogust umbes nelikend aastat tagasi. “Kriminaalse raamatukogu” sarja kujundused tsiteerivad veel kaugemat aega. Ja hea on.
Mahkra lugu hakkab samade tänavatega ja kuigi tundub et teha polegi palju tol mitte nii tõotet maal, selgub peatselt vastupidine. Hea andmine läheb käima, aga Tartu ja Kaarlilinna vana hea vaib ei kao kuhugi. Eesti lugejale pole Tartut vaja pikalt kirjeldada, ent kui kirjanik vaevaks võtab ja oma Karlova loob, siis süda sulab ning lugu hoovab meeleveeni nagu värske veri veerpallu. Kirjanduses keelatud ainete nimekirja ei ole, kasuta kogu maailma, kui värk on väärt. Ta on. Iga värk, mis mängitab meile me omaenese maailma siin ja praegu – no nii enamvähem – on. Sest kui me ise ei kirjuta, siis kes veel? Ühis? Tehis? Nood lood on teised.
Ma ei hakkagi arvutama, kuhukohta kogu maailma ja kõigi aegade põnevike hargnevate teede aias “Vaarisa moodi” objektiivselt paigutuda võiks. Aga sooja suvise kodumaise loona on tema üks lõppeva aasta mõnusam meelelahutus. Ja noile, kes arvavad meelelahutust muust kirjandusest madalamaks, olgu öeldud – mitte ainult. Ma pistaks küll Mahkra loo taskusse, kui uue sooja aja saabudes Tartusse asja. Puitarhitektuuri-raamatu pistaks kaa, aga no pole nii suurt ja tugevat taskut.
Mart Juur “Eesti popmuusika leksikon” (2025)
Eestiga, popmuusikaga ega leksikoniga pole siin õigupoolest üldse tegemist. Ega ka Mart Juurega. Kaanepealkirja lisand “esimene täielik” on eriti segadusseajav. Samas – mida ühist on “Tõel ja õigusel” tõe ja õigusega või Ivan Orava mälestustel helesiniste mägedega? Mäed pealegi enamasti ei ole helesinised, vaid, nagu juba Ostap Bender teadis, “…liiga šikid. Metsik ilu. Idioodi fantaasia.” Selline on ka leksikonis põhjalikult käsitletav hüpoteetilis-fantasmagoorne popmuusika.
On jo mitmelt poolt kuuldud-loetud, et Mart Juur tarvitas teose loomiseks tehisaru väljamõtlusoskust. Mille mehisaru seejärel üle rehitses. Tehisaru on tore tööriist(akast), ole ainult isik ja mõista tarvitada. Ka haamriga saab näpu pihta lüüa, ent saab ka naelu seina. Tulemus on ajuti ogaruseni humoorne. Mart Juur on vana Facebooki-kala ning kui võtta arvesse, et sodimeedias avaldatu kaob inimestel meelest juba enne lõigu lugemise lõpetamist, siis on paberraamat väärtusjas tulem. Facebooki võiks tehis olemasoleva põhjal üksinda täis kirjutada, keegi ei märkaks muutust. Samamoodi võib heauskne inimene, kes Eestist ega me popmuusikast mitte kui halligi ei tea, seda raamatut täiesti uskuma jääda. Formaalselt on ta ju hästi korrektne teos. Nimeregistrit muidugi tahaks (teatmeteos ikkagi), see oleks iseenesest juba üks ülevõlla kirjatükk.
Leksikoni tarvitamisõpetus peaks olema samasugune nagu keskmisel luulekogul – võta lahti, kuskohast tahad ja loe natuke korraga. Kui kõik järjest sisse punnida, kisub töötegemiseks, tekitab eufoorilise seisundi, siis ajab une peale, pärast on paha olla ja tahaks kohe veel peale võtta. Mkmm. Võta tirts ja pea aru. Kui raamatukogus või -poes vaja aega parajaks teha, siis paar lehekülge tehisleksikoni lugeda teeb meele heaks ja päeva paremaks. Koduriiulis käsitsetagu nii, nagu siilid armastavad – ettevaatlikult.