Vestlesime ansambli peamise loomingulise jõu Takaakira «Taka» Gotoga umbes kaks nädalat enne nende Tallinna kontserti. Meiega koos viibis intervjuul ka bändi mänedžer, seda juhuks, kui keelebarjäär minu ja Taka vahel peaks ületamatuks osutuma. Seda siiski ei juhtunud.
Taka sõnul on ta vanemaks saades üha rohkem hakanud mõtlema sellele, et meie kõigi elul on piirid – elu ei ole lõputu. Nii on ka bändi muusika mõnes mõttes muutunud ja hakanud omal sõnatul moel väljendama senisest rohkem aega, elu ja surma. «Me justkui muutume inimestena sügavamaks,» sõnab Taka.
Muusiku sõnul kandis ta varem endas palju viha – nii süsteemi kui ka kõige muu vastu –, kuid nüüd on teistmoodi. «Elu on muutunud, sest oleme tänu muusikale ja tuuritamisele kohatud fännidele leidnud midagi ilusamat. Fännid on meid palju muutnud – oleme saanud tänulikumaks. Ja lõpuks, tasapisi, hakanud keskenduma positiivsele. See on suur erinevus võrreldes sellega, mida me varem tegime,» lisab ta.
«Inimestel on oma iseloom, oma elu, oma individuaalsus – seda ei saa kontrollida,» sõnab Taka, kui küsin, kuidas nad ilma sõnadeta ometigi nii palju suudavad öelda. «Aga siiski näib, et inimesed on seotud oma mälestuste kaudu. Ma ütleksin, et muusika aitab hingega ühenduda.»