Veidral moel meenuvad üle pika aja lapsepõlves loetud luuleread (tsiteerin vabalt, järele kaeda ei saa hetkel): «…tänavate silte loen: Vaba, Õnne, Eha… nagu tõotet maa. Ja mida minul siin on teha…» Pakun, et see võis olla Aado Lintropi esimesest luulekogust umbes nelikend aastat tagasi. «Kriminaalse raamatukogu» sarja kujundused tsiteerivad veel kaugemat aega. Ja hea on.
Jaagup Mahkra, «Vaarisa moodi». Foto: Raamat
Mahkra lugu hakkab samade tänavatega ja kuigi tundub, et teha polegi palju tol mitte nii tõotet maal, selgub peatselt vastupidine. Hea andmine läheb käima, aga Tartu ja Kaarlilinna vana hea vaib ei kao kuhugi. Eesti lugejale pole Tartut vaja pikalt kirjeldada, ent kui kirjanik vaevaks võtab ja oma Karlova loob, siis süda sulab ning lugu hoovab meeleveeni nagu värske veri Veerpallu. Kirjanduses keelatud ainete nimekirja ei ole, kasuta kogu maailma, kui värk on väärt. Ta on. Iga värk, mis mängitab meile me omaenese maailma siin ja praegu – no nii enam-vähem – on. Sest kui me ise ei kirjuta, siis kes veel? Ühis? Tehis? Nood lood on teised.
Ma ei hakkagi arvutama, kuhu kohta kogu maailma ja kõigi aegade põnevike hargnevate teede aias «Vaarisa moodi» objektiivselt paigutuda võiks. Aga sooja suvise kodumaise loona on tema üks lõppeva aasta mõnusam meelelahutus. Ja noile, kes arvavad meelelahutust muust kirjandusest madalamaks, olgu öeldud – mitte ainult. Ma pistaks küll Mahkra loo taskusse, kui uue sooja aja saabudes Tartusse asja. Puitarhitektuuri-raamatu pistaks kaa, aga no pole nii suurt ja tugevat taskut.