Klaudia Tiitsmaa rääkis kultuurisaates “OP” töö- ja pereelu ühendamisest ning Ugala teatris esietendunud lavastusest “Mio, mu Mio”, mis põhineb samanimelisel Astrid Lindgreni romaanil.
Klaudia Tiitsmaa sõnul erineb ”Mio, mu Mio” teistest Astrid Lindgreni lastelavastustest selle sünguse tõttu. “Mulle tundub, et täiskasvanutele võib-olla meeldibki see lugu rohkem kui lastele, sest nad saavad sellest rohkem aru. Aga samas lapsed leiavad sealt selle enda oma, mida jälle täiskasvanu näha ei oska,” sõnas ta.
Tiitsmaa mängib lavastuses südametut tegelast Piilurit, kes tahab peategelastest lapsed ära võtta ja oma isanda juurde viia. “Mulle väga meeldib Piilurit teha, sest ta saab hullu panna,” rääkis ta ning lisas, et Piilur meenutab talle kollaseid tegelasi filmist “Käsilased”.
“Kui ühes ööpäevas oleks natuke rohkem kui 24 tundi, teeksin ma trenni ja käiksin linna peal rohkem,” sõnas ta. Peale tööpäeva jääb ta tööle garderoobi kauemaks, et võtta aega iseendale. “Ma ei tee sealt mitte midagi, lihtsalt olen üksi,” tõdes ta.
Ta nimetab end kõvaks jalutajaks, “Ma läbin kõik vahemaad, mis ma vähegi saan, jala, et kopsudesse värsket õhku ja silma selgemaks saada,” ütles ta. Samuti loob ta sel viisil teatri ja kodu vahele disantsi, nimetades seda sillaks.
Tiitsmaa rääkis, et ta on emana nagu Muumimamma. “Issand, ma teen ju vahepeal Muumimamma häält ka,” lisas ta. “Kui nooruses oleks rohkem aastaid ja rohkem jaksu, meeldiks mulle, kui mul oleks viis last. Mulle meeldiks nii-öelda laagrijuht olla, sest ma kogu aeg õiendan kõva häälega ja mulle meeldib lastele mänge teha,” rääkis ta ning lisas, et see tuleb ta enda kodust. “Ema on selline, kes hoiab raame, parimas mõttes. Isa paneb raamidesse ainult oma maale, aga nad kaks kokku ongi yin ja yang,” sõnas ta. Tema enda poegadest saavad ta sõnul kindlasti teatrilapsed, aga praegu on ühel neist raskusi teatris kehtivate reeglite selgeks õppimisega.
Ta tunneb, et teda väärtustatakse Ugalas väga, kuid arvab, et elab oma mullis ning ei ole piisavalt kursis õhus oleva küsimusega, et kas kultuuriinimesi väärtustatakse piisavalt. Ugalas saab ta igale küsimusele vastuse, igale vajadusele toe ning tunneb, et teda on Ugalas vaja. “Ma ei oska arvata, et on paremat linna kui Viljandi,” tõdes ta.