Kunagi ütles Keskerakonna poliitik Jana Toom, et Eestis on kaks valdkonda, kus integratsioon edukalt toimib: jalgpall ja kaitsevägi. Paljudel inimestel oligi pikki aastaid arusaam, et kaitsevägi suudab lisaks sõjaväeliste oskuste andmisele täita ka hariduse lüngad ning kiiresti venekeelsetele noortele eesti keele selgeks õpetada. Võib-olla see osalt nii ongi, aga oleme kuulnud läbi aastate ka kaitseväe juhtide seisukohta, et kaitsevägi peab eelkõige tegelema kaitseväelise väljaõppega ning see ei ole keelelaager. Ja see on ka mõistetav, arvestades, kui oluline on kaitseväes koostööoskuse vormimine ja harjutamine. Ent kui osa kaitseväelasi ei saa aru elementaarsetest käsklustest, seab see löögi alla väljaõppe kvaliteedi ning koostöö harjutamine pole lihtne.
Ent teisalt tekib küsimus, kuidas mõjub Eesti julgeolekule see, kui mingi hulk venekeelseid noori jääb kõrvale?
Ja see ei puuduta ainult kaitseväge. Äsja Ida-Viru kutsehariduskeskuse etteotsa saanud Hendrik Agur tahab õppeasutuse kiirelt üle viia eestikeelsele õppele. Ent kuidas seda teha, kui meie koolidest tuleb jätkuvalt eesti keelt mitteoskavaid noori, kelle jaoks on kutseharidus seni olnud ainus võimalus haridusteed jätkata, kuna gümnaasiumisse nad ei pääse? Siin on kaks võimalust. Võib võtta soovijad vastu, õpetada neile eriala eesti keeles, millest nad suurt aru ei saa, tootes nii töötukassale kliente. Teine võimalus on seada sisseastumisel keeleoskuse nõue. See aga tähendaks paljude venekeelsete noorte kõrvaletõrjumist, mis lõppkokkuvõttes on halb ja ohtlik.
Hilinemisega on Eesti alustanud üleminekut eestikeelsele õppele koolides ja loodetavasti lõpetab see keeleoskuseta noorte pealekasvu. Aga seni tuleb leida lahendus napi riigikeeleoskusega noorte võimalustele, sest suuresti on selles süüdi olnud riigi puudulik haridussüsteem.