Hommik algab uimaselt. Kella poole seitsme paiku kõlab kutse palvusele. Allahu akbar! («Allah on suur!»)
Valge-oranžikirju kass sirutab end kasukat silitava päikese paistel nurrudes majesteetlikult välja. Ja hetk hiljem topib välkkiirelt oma nina karbi sisse, kuhu kohalikud on talle süüa jätnud. Njah-njah!
Samal ajal haigutab tänaval kooli minev, paksult talvistesse riietesse topitud mustajuukseline tüdruk (väljas on tegelikult 15 kraadi sooja, millega üks ehtne Kalevite poeg käiks särgiväel) ja paneb käe kergelt pontšikuse suu ette. Ema viipab talle: hüppa mopeedile!
Vaikselt tungib ninasõõrmeisse korstnaist tasakesi välja pressiv tahmane ahjusuits. Aknast vaadates võib näha katuseserval askeldavaid tuvisid. Tuvi toob rahu – olgu see vanade roomlaste või türgi uskumuste järgi.
Pealtnäha ei ütlekski, et tähtis päev on käes. Külla tulevad Rooma paavst Leo XIV ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeos I. Tänaval käib tavaline lõunamaine loivamine. Isegi keskpäeval!
Ainuke erand, mille järgi võib aimata Püha Peetruse asemiku ja primus inter pares’i peatset saabumist, on rannaäärne, kus asub s e e kirik või õigemini basiilika või õigemini see, mis basiilikast alles on jäänud, sest aastasadu järvevee all olnud müüri jäänused on ääristatud turvaväravatega. Ja meedia oma ülekandebussidega on kohal. Ja närviliselt edasi-tagasi sõitvad kohalikud motopolitseinikud. Iuuu-Iuuu-Iuuu-Iuuu!