Viimase 35 aasta jooksul on Eesti kooli püütud moderniseerida, ratsionaliseerida, desovetiseerida, internatsionaliseerida ja mida kõike veel… Paraku pole need stiihilised sahmerdamised kuhugi välja viinud ning nüüd ei vaja meie haridussüsteem mitte enam reformimist, vaid elupäästmist. Olukord on märksa tõsisem, kui esmapilgul paistab.
Nii nagu Eesti riigis viimastel aastatel kombeks, viiakse ka haridusvaldkonnas uutmist ellu enamasti katse-eksitusmeetodil – mõjuanalüüse tegemata, tegelikkust arvestamata ning asjaosalisi ja eksperte kaasamata. Kui kutseõppe sundkeskharidustamine ning õppe- ja käitumisraskustega noorte kuni 18. eluaastani põhikoolis kinnihoidmine kõrvale jätta, siis on viimasel ajal trendiks saanud kooli igapäevaelu pidev ja tarbetu ümberkorraldamine. Küll muudetakse tunnikese võrra koolipäeva algust, mõne päevakese võrra koolivaheaja pikkust, nädalakese võrra lõpueksamite ja koolikatsete toimumise aegu. Kõik see on sõna otseses mõttes asendustegevus, mis kulutab ainult maksumaksja raha, kuid ei lahenda Eesti hariduse ees seisvaid tegelikke probleeme!