Sissejuhatuseks üks teatrilooline tähelepanek. Lavastajate liidu kodulehe andmetel on Vanemuise “Hiilgav!” Sander Puki 22. lavastus. Ja nendest tervelt üheksa on nn taaslavastused ehk Eesti teatrites juba varem mängitud näidendid, kusjuures mõned neist on olnud mängukavas võrdlemisi hiljuti.
Kõigepealt lavastas Pukk veel tudengina Simoni “Biloxi blues’i” (2011), alates 2020. aastast on nimekirja lisandunud Longi, Singeri ja Winfieldi “Shakespeare’i kogutud teosed”, Ionesco “Ninasarvik”, Alguse “Midagi tõelist”, Payne’i “Tähtede seis”, Hitchcocki ja Buchani “39 astet”, Goldoni “Kahe isanda teener”, Jonesi “Kivid sinu taskutes” ning nüüd Quilteri “Hiilgav!”. See loetelu ei ole kuidagimoodi hinnanguline, sest niikuinii on igal lavastusel oma lugu ja oma saatus – lihtsalt nendin tõika.
Peter Quilteri “Hiilgav!”, komöödia maailma halvimaks lauljaks tituleeritud isevärki nähtusest nimega Florence Foster Jenkins (1868–1944), esietendus Eesti Draamateatris 2009. aastal, lavastajaks tookord Ingomar Vihmar, peaosas Ita Ever. Tollal kirjutasin vastukajas: “Nõnda näemegi üheplaanilist naiivset komöödiat, milles puudub lavastajasõnum praegusaega ja teravdatud kõrvalpilk. Lihtne oleks ju vastu väita, et ainult nii saabki seda lugu teha. Ent ajastul, mil müüakse end hoopis rafineeritumalt ja samas totramalt, vääriksid madam Jenkinsi menu ja enesehinnangu paradoksid peent distantsi. Meie aja “superstaaride” krooni(ka)lises tulvas näib Florence Foster Jenkins ilmsüütu kullatolmuse inglina.”1
Mis seal salata, jõudsin uuesti üsnagi ligilähedasele järeldusele, kui olin 1. novembril Vanemuise suures majas “Hiilgava!” ära vaadanud. Paralleele igapäevaga on kindlasti veel rohkem kui toona. Võtame näiteks tele-show “Ma näen su häält!” lauluoskust teesklejate omamoodi värvikate etteastetega. Tunduvalt tõsisema paralleeli võiks tõmmata hiljuti laulupeo ümber puhkenud poleemikaga, kus minu arvates mõtestas probleemi olemust kõige ausamalt dirigent ja helilooja Rasmus Puur: “Laulukaare alla saamine ei ole inimõigus. Sinna ei pääse kõik inimesed, pole kunagi pääsenud. Sinna saavad ainult inimesed, kes on võimelised piisavalt hästi valitud teosed omandama ja ära laulma.”2 Aeg kinkis veel ühe seose ning äärmusliku kontrasti: “Hiilgav!” esietendus ligistikku Eesti muusikute ja Arvo Pärdi muusika triumfiga Carnegie Hallis. Sessamas kuulsas saalis annab Quilteri komöödia viimases stseenis oma kontserdi proua Jenkins – nagu see reaalselt toimuski 25. oktoobril 1944.
Veel üks, kaudsem ja küllap kahtlasem assotsiatsioon tekkis Rakvere teatri äsjase lavastusega “Elevantmees” (autor Bernard Pomerance, lavastaja Taago Tubin), kuigi selle peategelase, samuti reaalselt elanud isiku Joseph Merricki jõllitamine saalist ei ole vahest võrreldav sulni daami Florence Foster Jenkinsi kuulmismeelt rabavate aariate ja kupleede kuulamisega. Või on groteskiläve kõrgus ja madalus siiski mingil moel seostatav?
Aga kõik nood uitseosed jäägu heaga kus see ja teine! Mulle küll tundub, et Sander Pukk on teadlikult lavastanud pretensioonitu komöödia, kuhu vihuti poetanud jämekoomilisemaid allüüre, justkui pannes proovile publiku maitse – osatava kahjurõõmuga?! Et mille-kelle üle te õieti naerate? Naer on muidugi terviseks, kaamos ukse ees, ju siis tervis tuleb mis mühiseb, kui saali naerupahvakuks piisab ainuüksi vanast kulunud naljast Miliza Korjuse eesnime hääldamisega “miilitsaks” – tõsi, nooremad ei pruugi seda teada.
Mina aga tundsin, kuis muundun seekord vägisi vaatlejast kriitikuks, seirates kerge nõutuse ja siira hämminguga publikut, kes Vanemuise suures saalis etenduse lõppedes taas kord innukas üksmeeles püsti kargas. Olid nad tõepoolest vaimustuses?! Tsiteerin veel kord häbitult iseennast aastast 2009: “Partnerid ümbritsevad Ita Everit liigutava südamlikkusega. Nõustun peategelase repliigiga: “Näitlejad on igal juhul hea seltskond.” Ometi ei ole see piisav, et tekiks sisesund püsti seistes aplodeerida. Ehkki ma ei kahtle publiku siiruses, kes 10. oktoobri etendusel Ita Everit selle žestiga tänas.”3 Aastal 2025 ei seostu pealtvaatajate püstitõusmine meie teatrikultuuris kahjuks enam ammu lavastuse tasemega, nii on lihtsalt kombeks, küllap on see kellelegi ka edev enesedemonstratsioon. Enam ei viitsi selle peale ärritudagi, eks tibake kahju vahel on, kui istuma jäädes ei näe kummardavate näitlejate silmi.
Esialgu, ku(n)i “Hiilgav!” veel sisse mängimata, ei hoomanud ma osatäitjate soorituses ka iseäralist mängulusti. Kuigi, päris seesama väide, mis Ita Everi puhul pealkirjaks sai pandud, et “talent jääb hiilgavalt varjatuks”, Merle Jäägri puhul justkui ei kehti. Pigem aiman, et Jääger ongi vahest kõige lähemal oma Florence’i lavaelu nautimisele. Kohati tundus mulle kui ebamusikaalsele kuulajale, et Jääger laulab isegi ülemäära hästi, vahel poetab sekka tooniveidrusi; mõnes laulunumbris hakkas juba läbi kumama näitleja ulakam suhe, miimikanüanssides või Öökuninganna aaria saksakeelsete fraaside hääldamises vilksatas koerust tegeva plikanati uljam kõrvalpilk. Samavõrd ligidale pääses mõnel viivul komöödiatunnetusele Külliki Saldre Florence’i sõbranna Dorothy rollis, kui temast kiirgas muhedat tütarlapselikkust.
Ju olengi kehvavõitu komöödiavaataja, kuna kipun ikkagi otsima inimsuhteid ja psühholoogilisi nüansse, isegi žanri kiuste. Muide, Stephen Frearsi filmist “Florence Foster Jenkins” (2016), kus peaosades Meryl Streep, Hugh Grant ja Simon Helberg, inimsuhete südamlikkuse momente isegi nagu meenuks. Ent praeguse tõlgenduse puhul oleks nähtavasti tulusam seda tasandit Quilteri näidendist ja Puki lavastusest mitte kramplikult otsida.
Ka erisuguste rollide koomikalaadid ei kõlksu omavahel kokku. Ühes äärmuses lehvib ja tantsiskleb Ragne Pekarevi hüpergroteskne mehhiklanna Maria. Kui tema repliigid pälvisid eufoorilisi naeruiile, oletasin, et vist on mängus seebiseriaalide koodid ja paroolid. Teises laadis, tuntavalt intelligentse ja kargema distantsiga liigub läbi lavaloo Karol Kuntsel raamjutustajast klaverimängija Cosmé McMoonina. Kuigi just tema avamonoloogis oli helivõimendus häirivalt kunstlik, võis selle ju mõelda ka osaks artistlik-nostalgilisest meenutusest. No ei harju ma kuidagi sellega, et sõnateatrilaval põsemikrofonid inimhääle eheduse kaaperdavad.
Hannes Kaljujärv Florence’i peigmehe St Claire Bayfieldina balansseerib kusagil kahe mängulaadi piiril, olles esialgu pigem rohmakam, sekka rõõmustades publikut puusanõksude ja tantsusammudega nagu Kaunimate Aastate Vennaskonna emeriithurmurile kohane. Ka mõningad viited Shakespeare’i näitemängudele kirgastavad veidike Kaljujärve lavaelu.
Veel on nimetamata Marika Barabanštšikova kahes rollis: nässaka helimehena oli ta lõbusalt äratundmatuks grimeeritud; õiglust januneva mrs Johnsoni osas aga absoluutselt karikeeritud, mis passis õigupoolest lavastuse laadiga kenasti kokku. Ju tähistas see kontseptuaalset poolehoidu Florence Foster Jenkinsile.
Annika Lindemanni kujundus, koos Priidu Adlase valguskujundusega, pakub silmailu: näeb primadonnale kohaseid lillebukette ja Dorothy valmistatud hõbelindude tiivaripse. Helistuudio viib mõtted laeva kajutile või lennuki salongile. Vaimukad on kostüümid, eriti diiva klaveriklahvidega kübar. Finaali vaibumatu ja pateetiline kullavihm näikse õilistavat täideläinud unistuse imetabast hiilgust ja ilu. Muusika on lavailmas oluline, nii Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus kui ka Jorma Tootsi või Margus Riimaa lavatagune nõtkelt mänglev klaverisaade.
“Ringvaate” stuudiodiivanil keelas Merle Jääger kategooriliselt oma äsjase ümmarguse sünnipäeva mainimisegi. Kummatigi tekib kiusatus Florence Foster Jenkinsi tegelaskuju, keset lillesülemeid, pidupäevaga seostada. Ent seejuures ei pääse salamahti soovist, et Merle Jääger saaks järgmiseks mõne ürgsema ja väekama lavarolli.
1 Pille-Riin Purje, Ita Everi talent jääb hiilgavalt varjatuks. – Postimees 15. X 2009.
2 Rasmus Puur, Kuidas minust sai empaatiavõimetu. – ERRi kultuuriportaal 15. II 2025.
3 Pille-Riin Purje, Ita Everi talent jääb hiilgavalt varjatuks.