Meelemürke võib olla looduslikke ja sünteetilisi, neid levitatakse pulbri, vedeliku, kommi, taimeosade, tableti, e-sigareti, margi, kristalse ja vaigutaolise aine kujul.1 Nendest narkootikumidest ei tea ma küll midagi, kuid tean üht-teist ühest lubatud mõnuainest, mille auks on isegi festivalid, raadio- ja telesaated, spetsiaalsed poed, nende tootmisega on seotud väga palju inimesi, kes kõik töötavad kartmatult päevavalgel, mitte põranda all.
Loomulikult pole see alati nii olnud, sest mõnele võimule ei meeldi sõnavabadus – on olnud aegu, mil neid lubatud narkootikume on küll põletatud, küll muul moel hävitatud. Tänapäevalgi on mõnes riigis keelatud pabernarkootikumide nimekirjad, näiteks on USA koolides ebasoovitavad mõningad teosed, kus on juttu vägivallast, seksuaalsusest, trans- ja kvääriteemadest või rassismist.2 Nägin möödunud jaanuaris ise üle lombi külas käies ühe väikelinna raamatupoe seinal silti „We sell banned books“ ehk „Müüme keelatud raamatuid“ – USAs ei ole keelatud nimekirja sattunud raamatute kättesaamine siiski ilmvõimatu, kui leitakse õige diiler.
Väga head kohad on raamatukogud, seal leidub harukordselt suur valik paberist mõnuaineid. Enamasti mõistavad kõik raamatukogutöötajad, millises sõltuvust tekitavas töökeskkonnas nad viibivad, sageli on neil endalgi töö ajal mõni raamat pooleli – kui keegi vajab töötaja abi, tõstavad nad ruttu pilgu raamatust ja panevad sinna kärmelt järjehoidja vahele, et teile tähelepanu osutada. Need, kellel on raamatukogudes tutvusi, on või sees, sest raamatukogutöötajad on ühed parimad diilerid: neil on võim raamatute enda käes pidamise aega pikendada või mõnele ihaldatud teose liiga kauaks enese kätte jätnule meeldetuletus saata, halvemal juhul teha noomitus või trahv (see on muidugi ainult siis hea, kui olete nimekirjas järgmine, mitte raamatuga viivitaja). Raamatukoguhoidjad on sõltlaste suhtes mõistvad, nad on ise ka suured raamatunarkomaanid.
Teisel kohal on raamatupoed, ehkki viimasel ajal leiab seal igasugust ebavajalikku träni, nagu seepe, lõhnaõlisid, mängukarusid ja mänge, mis tõsiste sõltlastega kokku ei sobi. Ka on paljudes raamatupoodides iseteeninduskassad, mis võimaldavad omandada raamatuid anonüümselt ja steriilselt, tekitades tunde, et mitte kedagi ei huvita, mis narkootikume ma eelistan. Loomulikult on meeldiv suhelda raamatupoe müüjaga, eriti kui ta on välja pandud raamatud ise valinud, sest need on talle endale meeldinud. Niisugune tore seik oli mul ülemöödunud suvel Berliinis. Hiiglaslikus KulturKaufhaus Dussmanni ingliskeelsete raamatute osakonnas sain vabalt ringi vaadata, välja pandud raamatute kokkuvõtteid lugeda ja viis-kuus uuemat raamatut soetada, igaühe hind kümne euro ringis. Vestlus raamatuid soovitanud müüjaga oli tore ja sisukas, mitte mingi müügiagendijutt, vaid ta jagas normaalseid tähelepanekuid ostetava kraami omaduste ja mõju kohta.
Eestiski on üks tore koht, mille kaudu olen nii mõnegi mõnuaine väljamaalt tellinud: Krisostomuse raamatupood Tartus Raekoja platsi servas. Krisostomuse töötajad on mulle soovitud teosed ka maa alt välja ajanud ning kuigi ooteaeg on teinekord veninud jube pikaks, on kaif olnud ootamist väärt. Ka ei ole raamatud nende kaudu ostes väga kallid, sest nad tellivad need sageli otse kirjastusest. Sealsed töötajad saavad imeliselt aru tõsiasjast, et raamatu kättesaamise hetke oodatakse hingevärinal, ja nad ei viivita – kui raamat on kohale jõudnud, annavad nad sellest kärmesti teada. Hea, kui tellitud toodet oodates on veel järel teisi mõnuaineid, sest tihtilugu ihkab inimene ikkagi mingit konkreetset ainet ja selle doosi ootuses mööduvad päevad muude, sageli kehvemate droogide vines. Muidugi tuleb selle kõige juures planeerida, kui kaua raamat n-ö kestab ja kuidas loetu mõju hoida, mitte teos kohe robinal läbi lugeda – peab püüdma hoida mõõtu, sest muidu, teate küll, võib ka üledoosi saada. Vahel aitab mõne uue keele õppimine: võõrkeeles läheb lugemine aeglasemalt, aga kaif on sellevõrra jälle kõvem. Muidugi, eks igaüks pea ise katsetama, vaatama, mis talle sobib või ei sobi. Alati on hea vanemate tarvitajatega rääkida, saab endalgi pildi selgemaks, milliseid aineid näiteks üldse vältida.
Kuidas siis satutakse sellise narkootikumi küüsi, kui ka muid valikuid on lõpmata palju? Üheks võimalikuks mõjutajaks on muidugi kodu. Mu mõlemad vanemad on väga suured lugejad, neil on korraga mitu raamatut pooleli. Terve taasiseseisvuse aja on käinud kodumaised ajakirjad Akadeemia ja Looming, muidugi ka Loomingu Raamatukogu. Tore on mõelda, kuidas Hiiumaale kuskile talutarre on nii kanget kraami läkitatud – selles pole siiski midagi erilist, osaliselt võtsid mu vanemad selle kombe mandril elamise ajast saarele kaasa, sõltuvus oli lihtsalt nii tugev.
Raamatute kuhjad öökappidel vanemate magamistoas, raamatud köögilaual, telefonilaual, töötubades, lugemistoolil, telekalaual, diivaniserval. Raamaturiiulid suures toas, lastetoas, köögis, kempsus, saunaköögis ja muidugi kolm seina täitvate laeni riiulitega lugemisait. Tähendab, lugemisait on ühtlasi magamisait suvekülalistele, kuid on täiesti tavaline, et mõnikord, kui keegi on suvel päise päeva ajal kadunud, siis võib ta leida lugemisaidast lugemast. Lugemine oli ja on ainus lubatud narkootikum.
Maailmas on miljoneid inimesi, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Suurem jagu neist on naised. Sageli hoitakse neid haridusest eemal väevõimuga, kuigi neil endil poleks raamatute lugemise (või isegi nende kirjutamise!) vastu midagi. See ei tähenda, et selliste režiimide tuuled ei võiks kord pöörduda ja see lubatud narkootikum saab neilegi kättesaadavaks.
1 Matthias Kalev, „Näib, et oleme Baltimaades jälle osutunud katseturuks.“ Eestit ujutatakse üle järgmise põlvkonna narkootikumidega. – Eesti Ekspress 21. X 2025.
2 Hillel Italie, Stephen King is the most banned author in US schools, PEN report says. – AP News 1. X 2025.