Haide Männamäe ja Toomas Trossi vanem tütar Emma Tross rääkis saates “R2 Päev”, et kuigi ta nuttis dokfilmi “Minu pere ja muud klounid” esilinastusel terve aeg, soovitab ta filmi vaatama minna, sest see on ohudraama, mis võib olla kellelegi meeldetuletus öelda välja, et mul on praegu raske ja samas teada, et armastus võidab alati kõik.
“Ma õpin Taanis samas teatrikoolis, kus mu emme ja issi 30 aastat tagasi. Mul on alati olnud tunne, et füüsiliselt ei saa ma mingite asjadega hakkama, ja seepärast tundsin, et tahaksin teatri eriala õppida just läbi füüsilise teatri,” selgitas Emma Tross. “Meie õpetaja Ole Brekke ütleb, et “Enjoy being lost” (naudi eksimist-toim.), ehk enese leidmine käibki ainult läbi eksimise ja kadunud olemise.”
Septembris esilinastus kinodes Trossi perest kõnelev dokumentaalfilm “Minu pere ja muud klounid”, kus Emma on kesksel kohal. “Filmis on tükke erinevatest madalseisudest. Käisin tol ajal 8. ja 9 klassis ja siis, kui hakkas muud sotsiaalset elu ka juurde tekkima, läks enesetunne raskeks,” meenutas Tross aega, mil nende peret filmiti. “Mida rohkem midagi teed, seda rohkem ununeb ära iseendaga tegeleda. Kahju, et meil koolis ei õpetata, kuidas oma pead korras hoida. Olin hästi palju pere mõttes üksi. Palju asju juhtus, armastus ja kõik muud toredad asjad ka, mis tekitavad ajus keemilisi reaktsioone.”
Trossi väikevend Siim saab kohe 20-aastaseks. “Tema on autistlik poiss, temaga pidi natuke teistmoodi olema. Nooremana olid Siim ja mu noorem õde Anni parimad sõbrad, kes teismeeas hakkasid lahku kasvama, siis sealt tekkisid ka pinged, millega tuli tegeleda ja samal ajal olla ka laps, kellel on oma asjad teha,” meenutas Tross.
“Kui ühel hetkel on tundeid nii palju, siis äkki ei tunne enam üldse midagi. Läbi füüsilise valu hakkasin otsima seda, kas ma ikka tunnen veel,” selgitas Tross, kes mingil ajal vigastas füüsiliselt täiesti teadlikult ka iseennast.
Enda eest hoolitsemine algab Trossi sõnul väga väikestest asjadest. “Sa reaalselt füüsiliselt paned iseendale oma käe õla peale ja ütled: “Hästi tehtud, sa tegidki selle asja ära!”” Või kui on raske hetk, mõtled, mida ma saaksin teha, et ei oleks raske. Põhiasi on küll see, et jagatud mure on pool muret. Ütle see kõva häälega kellelegi välja, et mul on praegu hästi suur hirm, ja juba ongi natuke kergem, sest keegi teine teab, et sul on hirm. Kuigi see võib olla täiesti pseudoprobleem. Kui selle hirmu põhjus võib hakata juhtuma, siis tead, et keegi teine on olemas.”
Oma muredest sel ajal Tross emale ja isale ei rääkinud. “See ei ole üldse seotud sellega, et ma ei tahtnud neile rääkida, vaid pigem ma ei soovinud neile halba, ma ei tahtnud, et nad tunneksid ennast kehvasti mingisuguste valikute ja otsuste osas. Ma saan nii hästi aru, kui väga neil oli vaja teha kõike seda, mis iganes on toimunud. Ma ei taha, et midagi oleks olnud teistmoodi,” ütles Tross.
Trossi sõnul ta natuke muretseb, kuidas inimesed sellesse filmi suhtuvad. “Ei tahaks ju kõike alati jagada, aga eks me ise oleme teinud selle otsuse, me ise oleme kõiki neid asju rääkinud, mis seal filmis on, ja filmi režissöörid Liina ja Heilika endale ligi lasknud. Aga siin ei ole midagi kahetseda, on ainult kogeda,” nentis Tross.
Praegu mängib Tross Linnateatri lavastuses “Esietendus”, mida ta teeb kooli kõrvalt. “Taani koolis õpin maikuuni ja siis tulen Eestisse, vaatan, kas saan mõnda siinsesse teatrikooli sisse,” muheles Tross. “Kui sisse ei saa, lähen Taani ja õpin seal veel.”
Filmi esilinastus tekitas empaatilisele Trossile väga tugevaid emotsioone, kuid ta soovitab filmi vaatama minna. “Ma nutsin terve filmi aja ja haletsesin ennast, tundsin endale kaasa, mu issi Toomas ütleb selle filmi kohta, et see on ohudraama ja võib-olla ka väike meeldetuletus, et mul on keegi, kellele tahan öelda aitäh selle eest, et ta on olemas,” nentis Tross. “Või kellelegi meeldetuletus öelda välja, et mul on praegu raske, aga armastus võidab alati kõik.”