Hiljutine ühiskondlik skandaal isadepäeva ümber tõi aktiivsesse kõnepruuki mõiste “väärtusruum”. Mis see on ja kuidas see kujuneb ning kes sinna pääsevad? Millest on tekkinud ühiskonda lõhestavad kultuurisõjad ning kas need on tulnud, et jääda, arutleme Vikerraadio “Reedeses intervjuus” Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professori ja teaduste akadeemia asepresidendi Marek Tammega.
Pärast isadepäeva lahvatas ühe saate ümber skandaal. Saates oli külas abielupaar kahe lapsega, ent need vanemad ei olnud mees ja naine, vaid kaks meest. Kuigi Eesti seadused võimaldavad kahel mehel abielluda, leidis ERRi nõukogu esimees Rein Veidemann väidetavalt isiklikus kommentaaris, et sellise pere näitamine isadepäeval ETV ekraanil ei sobi meie traditsioonilisse väärtusruumi, milles me, enamik eestlastest, elame, nagu ta ütles.
Veidemanni kommentaar järgnes EKRE esimehe Martin Helme sama saate järel tehtud avaldusele, et ERR tuleks sellisel kujul laiali saata.
Kui seda situatsiooni analüüsida, siis millisesse konteksti Rein Veidemanni rahva nimel välja öeldud väide asetub?
Minu jaoks on Veidemanni väide sümptom, mitte põhjus. See on sümptom Eesti avaliku ruumi ja konkreetsemalt Eesti poliitilise välja muutumisest. See on pikem jutt, aga kui lühidalt kokku võtta, siis me oleme liikumas klassikalisest majandus-, sotsiaal- ja maksupoliitika teemadest väärtuste ja identiteedipoliitika teemade juurde. Ühiskonda ei käivita enam küsimus sellest, kuidas jagada ümber vara või korraldada paremini sotsiaalsüsteemi, vaid käivitab küsimus inimeste eraelust, sümbolitest, väärtustest ja identiteetidest.
Hiljuti lahvatanud tüli on minu jaoks märk sellest, et uus identiteedi- ja väärtuspoliitika on tõepoolest kohal ja domineerib meie avalikus poliitilises diskussioonis.
On mõistlik analüüsida sellise poliitilise nihke tagamaid selle asemel, et kritiseerida üht või teist konkreetset väljaütlemist.
Kellele kuulub meie traditsiooniline väärtusruum, kellel on õigust seda defineerida?
Mulle näib, et väärtusruumi ja komberuumi retoorika sigines Eesti avalikkusesse president Kersti Kaljulaidi ajal, kus hakati ruumi mõistet kasutama. Pean tunnistama, et minu meelest ei ole see eriti õnnestunud termin, sest ruum viitab mingile väga konkreetselt piiritletud maa-alale.
Eesti väärtusruum on midagi palju ebaselgemat, paindlikumat ja dünaamilisemat, kui see ruumiidee edasi annab. Võiksime pigem rääkida väärtussüsteemist või lihtsalt maailmavaadete komplektist.
Kindlasti ei ole ühtegi inimest, kes saab rääkida kogu Eesti väärtussüsteemi eest. Seda enam, et see on ühelt poolt pidevas muutumises, teisenemises, ta on tegelikult vaidluste tallermaa, mitte fikseeritud komplekt norme, aga teiselt poolt on ta sisemiselt heterogeenne. Oleks ju päris hirmus mõelda, kui me kõik jagaksime täpselt ühesugust arusaamist maailmast – see ei oleks kindlasti demokraatlik maailm.
Ma inimlikult mõistan, et kõigil on kiusatus kõneleda kõigi teiste nimel, aga endale tuleb ikkagi alati meelde tuletada, et see on üks perspektiiv, mis asetub teiste perspektiivide kõrvale. Küsimus on selles, kuidas me suudame neid erinevaid perspektiive võimalikult hästi koos käsitleda ja koos tööle panna.
Nii et see meie, kelle nimel üks mina räägib, peaks olema võimalikult avatud ja kaasav meie, et sinna meiesse mahuksid erinevad minad, mitte ei tasalülitataks teisi vaatenurki ja seisukohti.
See meie väide on vist üldse problemaatiline, sest tekitab küsimuse, kellele see meie-monopol siis kuulub.
Seda võib võtta nii nagu kuninglik mina, et iseendast räägitakse meie-vormis. Tihti inimesed teevadki seda ja usuvad siiralt, et minu perspektiiv on tegelikult meie perspektiiv, aga kunagi ei ole. Õigupoolest tuleneb elamise väärtus ja sisemine rikkus just nimelt eri vaatenurkade kohtumisest.
Igasugune ühiskond, iga kultuur on loomult mitmekesine ja heterogeenne ning üks meie suuri väljakutseid ühiskonnas elades ongi see, kuidas need erinevad minad võimalikult kenasti koos tööle panna. Seda on lihtsam teha siis, kui meil on eesmärkidest ühised arusaamised ja me liigume samade eesmärkide poole, aga teeme seda erineval moel, kasutades erinevaid teid.
Seetõttu ei peaks me Eestis mitte niivõrd otsima, mis meid lahutab, mis võimaldab tõmmata piire, kes on meie, kes mitte, vaid pigem tuleks otsida, mis meid ühendab, millised on ühised eesmärgid, milline on hea elu, see õnn, mida me kõik lõpuks otsime ja jahime.
Ühest küljest aitab meie-vormi kasutamine oma positsioone laiema ja tugevamana näidata, teisest küljest ta vastandab, ehk kes pole meie, on meie vastu.
Jah, see meie-retoorika on ju õigupoolest üks kollektiivse identiteedi loomeviise, me defineerime ennast kollektiivina alati, ühelt poolt läbi teistest eristamise, iseoleku rõhutamise, teiselt poolt läbi samasuse rõhutamise, et see meie on justkui kogu aeg sama, isegi kui ta seda tegelikult ei ole.
Meile meeldib mõelda, et meie on horisontaalselt ja vertikaalselt püsiv. See on muidugi eksitav, me peame leppima, et maailmas on asjad pidevas teisenemises, muutumises, me ei saa jääda kinni mingitesse tõdemustesse, mis võisid olla toimivad kümme või kakskümmend aastat tagasi, seega tuleb lihtsalt sellist retoorikat läbi näha.
Ma ei kutsu üles meie-vormist loobuma, see on inimlik, et me mõtleme kollektiivina, aga mõtleme, et see kollektiiv on dünaamiline ja hägusate piirjoontega – see meie ei tohiks olla välistav meie, vaid pigem kaasav meie.
Kui proovida otsida võimalikult laia ühisosa, siis millistel puhkudel me võime üldse rääkida meiest?
Ma arvan, et kõigil on olnud hetki, kus me kogeme osadust või ühtsust. Natuke kulunud näide sellises kontekstis on Eestis alati laulupidu. See on hetk, kui me tõesti tajume jagatud osadust ja tunneme, et meie on olemas. Isegi kui ka see laulupidude meie ei ole universaalne ja alati on neid, kes ei tunne, et laulupidu on tema asi või talle hingelähedane.
Neid meiesid on mitmes mastaabis. Sellist meiet, mis hõlmab tõesti kogu Eestit, on ilmselt vähe. Kui üldse.
On mingid põhiseaduslikud väärtused, mis, ma eeldan, on siiski meile kõigile ühised, aga on väga palju väikesed meiesid, eri kogukondi ja kollektiive, ning on väga hea, et nad on olemas. Nad võivad kujuneda väga erinevate väärtuste põhjal, aga on oluline, et kõik need meied saaksid sõbralikult koos eksisteerida.
Marek Tamm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kuid isegi laulupeo puhul on välja joonistunud teatud välistusi. Oli suur tüli, et vaegkuuljate koor ei sobi sinna ning on kõlanud küsimusi, kas seksuaalvähemuste koor peaks seal osalema. Lõpuks jõuame selleni, kas ninaneediga teismelised tohiksid seal osaleda ja nii edasi. Me üritame ka nii laiu masse kaasava sündmuse puhul kedagi välja jätta.
Selle näite puhul tuleksin tagasi algse üldistuse juurde. Nimelt on ajastu paraku selline, ja mitte ainult Eestis, vaid läänemaailmas üldisemalt, et poliitiline ruum ja avalik diskussioon kipub otsima eristusi ja vastandusi, just nimelt väärtuste ja identiteedi pinnal.
Oleme nõus minema päris üksikasjalikuks, et leida midagi erinevat, midagi, mis justkui võimaldab vastandamist. Paraku väärtusidentiteedi poliitika niimoodi toimibki – ta on oma olemuselt erinevuste poliitika ning minu hinnangul on see võimalus juhtida avalikku diskussiooni kõrvale palju olulisematest teemadest, milleks on klassikalised sotsiaalmajanduslikud ebavõrdsused ja võimalused. Selle asemel pannakse inimesed vaidlema, milliseid sümboleid ja eneseväljendusviise võib kasutada, kuidas oma eraelu korraldada ja kõike seda, mis on lihtsalt emotsionaalselt nakatav, mida on lihtne ekspluateerida, aga mis tegelikult ei anna ühiskonna arengu mõttes suuremat tulemust.
Minu meelest on hästi oluline teadvustada poliitilist nihet ja mõelda ka meedias, kuidas vähendada erinevuspoliitika rolli meie avalikes diskussioonides. Üks näide, mis võimaldab seda paremini mõista – traditsiooniliselt oli poliitiline väli ka Eestis jagatud parem- ja vasakpoolsuse vahel. Klassikaline jaotus oli, et parempoolsed panustavad rohkem kapitalile, erasektorile ja turule ning teevad vastavalt poliitilisi otsuseid ja vasakpoolsed panustavad pigem inimeste tööle ja riigi rollile ning sellest johtuvalt kujundavad ka arusaamu sotsiaal- ja maksupoliitikast ja nii edasi.
Viimased kümme aastat on Eesti poliitilist välja liigendanud jaotus liberaalid versus konservatiivid. See ei ole enam sotsiaalmajanduslik jaotus, nagu seda oli vasak- ja parempoolsus, vaid see on just nimelt väärtusjaotus. Otsitakse erinevust sellel tasapinnal, milline on moraalne eluvorm, mis on Eestile kohane, milline on õige viis oma identiteeti välja näidata, milline on õige viis pereelu elada – see on see, mis kanaliseerib poliitilisi diskussioone, tekitab konflikte ja arutelusid. Aga minu arust ei võimalda see tegeleda Eestile tegelikult oluliste teemadega, mis puudutavad meid palju rohkem ja vahetumalt.
Tulemus on ka see, et taoline jaotus tekitab kummalise olukorra, kus väga sageli inimesed, kelle sotsiaalmajanduslik positsioon eeldaks, et nad toetavad erakondi, kes seisavad näiteks töötajate õiguste eest või kaitsevad maksusüsteemi, mis jätab vaesematele rohkem raha kätte, annavad oma hääle erakondadele, kes toetavad hoopis vastupidiseid suundi, sest see erakond pakub neile hoopis mingisugused sümbolid, mille üle pureda või mille üle vaielda.
Inimesed hääletavad üha rohkem omaenda reaalsete huvide vastu, oma sümboolsete väärtuste kaitseks. Minu meelest ei ole see mõistlik ja selle võiks läbi näha. Ootan Eestis rohkem avalikku diskussiooni, kas need vaidlused, mis struktureerivad meie avalikku ruumi viivad Eestit edasi või on need mingi varjuteater, mille varjus saab põlistada või isegi süvendada seniseid sotsiaalmajanduslikke ebavõrdsusi.
Marek Tamm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Millest üldse see teistsuguste vastu olemine võrsub? See meenutab koolikiusamist, kanakarjakambakat, klassikalist halvas mõttes külaühiskonda. Kus selle juured peituvad?
Arvan, et juuri on mitmeid, eeskätt on nad kõik seotud maailma enesearenguga. Üks märksõna on kindlasti globaliseerumine ja üldse maailma kokku tõmbumine, tihedam läbipõimumine. Me puutume kõik ühel või teisel moel järjest rohkem kokku endast erinevate inimestega – teisest kultuurist, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest, religioossest usutunnistusest.
Vanasti oli see kokkupuuteväli väiksem ja piiratum ning seetõttu me isegi ei mõelnud selle peale. Nüüd tuleb see meile uksest ja aknast koju ning paneb mingis mõttes teatava surve alla, väidan, et see tekitab enamasti kujuteldavaid ohte oma identiteedile, eriti inimeste seas, kelle kokkupuude teistsugusega on väiksem, kes on vähem maailmas ringi käinud, kes saavad kokkupuute maailmaga tihti vahendatult läbi sotsiaalmeedia- või meediakanalite, ning sageli toidab see nende hirme.
Nii et see on kindlasti üks asi, et me lihtsalt puutumegi omavahel rohkem kokku, näeme rohkem teistsugust ja see sunnib mõningaid inimesi enesekaitse või suisa hirmu positsioonile.
Teine tegur, mille välja toon, on see, et me oleme ühiskonnana saavutanud teatava taseme, mida võiks varsti nimetada heaoluühiskonnaks, selliseks ühiskonnaks, kus elementaarsed elutingimused on enamikule tagatud. Ehk me oleme olukorras, mida uurijad nimetavad postmateriaalseks ühiskonnaks – materiaalsed vajadused ei ole meie jaoks enam esmased. Me ei muretse enam nii palju sellepärast, et kõht oleks täis ja lapsed riides ning see jätab rohkem aega igasuguste väärtusküsimuste üle mõtlemiseks. On aega arutada selle üle, kuidas on õige elada, kuidas uskuda ja nii edasi. See globaliseerunud postmateriaalne ühiskond on minu meelest aldis vastasseisudele väärtuste pinnal.
Kolmas tegur, mis seda kõike võimendab, aga minu arvates ei põhjusta, on meie meediamaastiku muutumine. Eeskätt sotsiaalmeedia algoritmid, mis väga soosivad samamoodi mõtlevate inimeste koondumist, ka teatavate vaatenurkade või seisukohtade radikaliseerumist.
Ehk tekivad kõlakojad.
Tekivad kõlakojad, kus tundub, et ma mõtlen samamoodi nagu teised ja saan kogu aeg värsket informatsiooni peale, mis mu seisukohti kinnitab ning siis me leiame end kenasti mullides, mis loomulikult ei aita kaasa ühiskonna sidususele.
Kõiki neid tegureid tuleb arvesse võtta, et mõista uut olukorda, kuhu me oleme jõudnud. Ning kirsiks tordil on üle ilma tekkinud poliitilised erakonnad, kes on uue olukorra ära tabanud ja kes on sellest teinud retsepti oma eduks. Kõige lihtsustavamalt võib seda nimetada populismiks, nii vasak- kui ka parempopulismiks.
Populism toimib just emotsionaalsete lihtsate vastanduste pinnal, et on omad ja on võõrad, on eliit ja on rahvas ning tuleb valida õige pool ja seista teise poole vastu.
See on päris ohtlik kokteil – objektiivsed maailma muutumised ja olukorda ära kasutavad erafirmad, nagu suured meedia- ja digiplatvormid ning parteid, kes püüavad samuti sellest kõigest edu skoorida.
Võib öelda, et künism on see, mis lõhestamist elus hoiab ja üha enam soodustab.
Künism on üks viis.
See võib olla ka pragmaatilisus – sa näed, et vastasseise süvendades on võimalik inimesi mobiliseerida, näed, et inimestele on lihtsam pakkuda emotsionaalseid lihtsaid lahendusi selle asemel, et otsida keerulisi kompleksseid viise, kuidas ühiskonnana areneda. Seega minnakse lihtsamat teed, mis toob kiirema edu, aga ma julgen väita, et see edu on lühiajaline. Need lihtsad lahendused ei toimi päriselus, nad võimaldavad sul tulla võimule, aga väga harva pikemalt võimul püsida.
Meil käibki ju poliitikute elutsükkel valimistest valimisteni, pikemalt pole vaja plaane teha.
Võimalik, et tänapäeva poliitiline maailm ei soosi ette vaatamist ja pigem nügib kiire vahetu edu poole.
Üks asi on sotsiaalmeedia. Aga kuidas ajakirjandus siia paigutub? Kas ajakirjandus püüab pigem tasakaalustada või õhutab takka lõhede tekkimisele?
Sõltub ajakirjandusest. Eestis on mu meelest hea seis. Meil on tugev Eesti Rahvusringhääling, kes üldjuhul püüab tasakaalustavat joont hoida. Ma arvan, et see on väga hea, sest näeme, et erameedia on meil väga selgelt polariseerumas.
Meie päevalehed on valinud üsna selgeid ilmavaatelisi positsioone, Postimehe muutumine on ju päevselge, tegemist on läbipaistvalt ideologiseeritud väljaandega, mis esindab ühte maailmavaadet, mis ei ole tingimata halb, maailm on täis väga selge maailmavaatega ajalehti-ajakirju. Kuid kas ta on optimaalne Eesti-sugusele väikeriigile, sellest ma natuke kahtlen.
Seda suurem on rahvusringhäälingu roll, et keskpõrand ikkagi koos püsiks, sest minu meelest ei suuda erameedia Eestis enam vajalikku tasakaalustatud vaadet maailmale pakkuda.
Kui tulla tagasi saate alguses toodud näite juurde, millest meie diskussioon algas, siis ühelt poolt vaadates oli see ühiskonna ühendamine, et proovime näidata erinevaid peremudeleid, harjutame inimesi, et meil on erinevaid peremudeleid, aga kui teise mätta otsast vaadata, siis nimetati seda ühiskonna lõhestamiseks. Seega on ühe medali kaks külge ja sõltub, kumma mätta otsas istuda.
Ma julgeks tõesti öelda, et demokraatia loomulik olek on teatav konfliktsus, et kogu aeg on poolt- ja vastuargumendid, eri perspektiivid, mis võivad põrkuda, ja see ei ole tingimata halb. Arvan ka, et see viimatine skandaal ei ole tingimata halb, sest läbi selliste konfliktide, argumentide vahetuse teiseneb ka see niinimetatud väärtusruum pisut. Eeldan, et ka selle konkreetse saate toimetajate algne mõte oligi tekitada teatavat diskussiooni ja selle läbi ehk ka pisut avardada meie arusaamasid.
Toon ühe näite. Tänapäeval on ilmselt Eestis väga vähe inimesi, kes toetaksid surmanuhtlust või surmanuhtluse taastamist. Suures enamuses peame me täiesti loomulikuks, et meil sellist barbaarset karistusviisi ei ole. Nüüd kujutame ennast ette 90ndate aastate alguse Eestisse ja näeme, et valdav osa eestlastest arvas, et surmanuhtlus on hea ja vajalik. See, et Eestis lõpuks surmanuhtlus 1998. aastal kaotati, oli sisuliselt Euroopa Liidu prääniku ja piitsa meetod. Ma tahaks näha poliitilist jõudu, kes praegu ütleb, et surmanuhtlus tuleks ennistada.
Ühiskonnast kostab neid hääli aeg-ajalt.
Aga suur osa ühiskonnast sellega kaasa ei tule ja nii on väga paljude väga põhimõtteliste teemadega – see võtab aega aastaid, mõnikord kümnendeid, aga teisenemine toimub ning tagantjärele enam ei mõisteta, kuidas me varem hoopis teistmoodi mõtlesime.
Meedial on suur roll avaliku ruumi nügimisel sellises suunas, mis muudaks ühiskonna avatumaks ja kaasavamaks, et ühiskonnas ei oleks gruppe, kes tunneksid ennast tõrjutuna või välja jäetuna. See on visa ja pikaldane töö, mis on oluline, aga olen nõus, et see ei saa olla lööktöö, seda tuleb teha väljapeetult mõõdukas tempos. See on ka toimetaja vastutus tajuda, kas sotsiaalne närv on selle või teise teema käsitlemiseks piisav või võib hoopis tekitada asjatut kahju valitud suunale.
Veel üks näide, vaatasin eile õhtul Jupiterist filmi “Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta”. Ma ei olnud seda enne näinud. See on 14 aastat tagasi valminud film, kus näidati elujõu sümbolina seda, kuidas vana rokipeer suudab üsna räigel viisil ära rääkida oma sõbra tütre, kes on peaaegu lapseohtu neiu. Ma arvan, et nüüd, 14 aastat hiljem ei esitataks seda sellisel kujul, et see on võitja, eneseuhkuse ja elujõu näitamise asi. Me oleme vahepealse aja jooksul ühiskonnana ikkagi palju edasi arenenud, meil on olnud oma onu Heinode skandaalid ja me too liikumised. See on vist kõige parem lakmus mõõta ühiskonna sisemist arengut.
Jah, ma arvan, et me võiks kõik teha selliseid mõtteeksperimente, vaadata üle 20 aasta taguseid meediadiskussioone või vanu filme või lugeda arvamuslugusid ja nii edasi ning olla üsna üllatunud, et me oleme tegelikult teinud läbi päris pika tee, ning tõdeda, et see teekond ei ole lõppenud, vaid jätkub.
On väga inimlik eeldada, et see, millega mina olen harjunud, mis tundub mulle praegu normaalne, ongi ainuvõimalik. See on ka minu kui ajaloolase kutsumus, mis ütleb, et see ei ole kunagi nii.
Suur osa väärtuskonfliktidest on tihti põlvkondlikud konfliktid. Me ei saa eeldada, et iga uus põlvkond jagab kõiki väärtusi, mis on olnud meile olulised, mille nimel me oleme võidelnud ja mis seetõttu tunduvad olevat väärt kaitsmist. Paraku on inimene seatud elama pidevalt muutuvasse maailma ja on väga oluline selle maailmaga sammu pidada, aga loomulikult mitte tingimata ka ette joosta.
Kellel üldse on õigust meie väärtusruumi piiritleda ja kujundada? Kas nendel, kes on nii-öelda eluõhtusse jõudnud või pigem noortel, kellel seisab kogu elu ees ja kes peavad selles ruumis edasi elama? On siin ka mingisugune eetika küsimus? On see selline klassikaline isad-ja-pojad-noorus-on-hukas tüüpi diskussioon?
Lühike vastus on, et kõigil on õigus ja kellelgi ei ole mingit eelõigust või eesõigust. Teisalt on selge, et mõne inimese sõna maksab rohkem, meil on valitud rahvaesindajad, kes meie väärtussüsteemi ehk rohkem kujundavad, aga me ei saa ka alahinnata õpetajate ja õppejõudude rolli. Me kõik ehitame iga päev väärtussüsteemi, mille sees me elame ning seal ei tohi olla põhimõtteid, et keegi ei tohi sinna panustada või et kellegi vanus on kriteerium, mille alusel panustada.
Aga tõepoolest, erimeelsused, just põlvkondlikud, on meie ühiskonda sisse kirjutatud. Kui ma õigesti mäletan, oli vanakreeka filosoof Aristoteles see, kes ütles, et noorus on hukas, ja sealt peale me kõik kordame seda.
Ka babüloonlased talletasid selle.
Igal juhul on see üsna universaalne ja see peegeldabki tõsiasja, millest me just rääkisime – ongi inimlikult keeruline leppida, et see, mis oli minu kasvamise ja kujunemise ajal hea ja õige, ei pruugi seda olla juba järgmise põlvkonna ajal.
Ideaalses maailmas, mida esineb väga harva, võikski ühise elu alused kujuneda põlvkonnaüleses diskussioonis ja arutelus, et me kuuleksime ära nii nooremaid kui ka vanemaid, sest ma kindlasti ei arva, et ainult noortel on õigus kujundada maailma, milles me elame. See maailm peaks sobima kõigile, sõltumata vanusest.
Aga mitte ka ainult nendel, kellel on elukogemus?
Jah, see on jällegi üks ühiskonna mudel. Maailma ajaloos on olnud ühiskondi, kus on väga selgelt jäetud otsustamisõigus vanematele, aga see on ühiskonnamudel, mis on jäänud seljataha ja me ei peaks seda taga igatsema, sellepärast et sellega käisid kaasas ka väga paljud ebameeldivused ja ebamugavused.
Marek Tamm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Jõuame teise suure konfliktsusi tekitava mõistete paarini – sõnavabadus ja sallivus. Need on mõisted, mida pillatakse väga kergekäeliselt, aga mille tegelikku sisu kas ei taheta tunnistada või ei tuntagi. Kas me saame rääkida sõnavabadusest ja sallivusest kui absoluutsetest väärtustest või kuhu me siinkohal piirid peame tõmbama? Kust algavad ja lõppevad sõnavabaduse ja sallivuse piirid?
Need on loomulikult suhtelised mõisted ja neid saab käsitleda laiemas mõiste kontekstis.
Minu jaoks ei saa vabadus eksisteerida ilma vastutuseta. Ka sõnavabadus eeldab vastutust. Sõnavabaduse all ei peaks mõistma, et öelda võib kõike, sest see ei ole mitte sõnavabadus, vaid kõnepidamatus. Sõnavabadus eeldab võimet vastutada selle eest, mida ma ütlen. See on suhteliselt universaalne ja hea kriteerium, et kui keegi midagi ütleb ja on valmis oma sõnade eest seisma, nende eest vastutama, siis ta kasutab oma sõnavabadust adekvaatselt.
Kui keegi kutsub üles kedagi seina äärde panema, siis peab ta olema selleks ka ise valmis. Julgen väita, et ta tegelikult pole ta selleks valmis, vaid see on lihtsalt bravuuritsemine, teadlik provotseerimine ning see pole avalikus arutelus mõistlik ega edasiviiv.
Ka sallivus on suhteline kategooria. Juba kuulus teadusfilosoof Karl Popper nimetas sallivuse paradoksiks seda, kui me sallivust absolutiseerime, siis me hävitame sallivuse, sellepärast et kui me sallime sallimatut, mille eesmärk on kaotada sallivus, siis tulemuseks ongi sallivuse kadumine. Ehk sallivusel on oma piirid, sallivus on ennekõike erinevusega toimetulek, teistsuguse aktsepteerimine mingites piirides. Sallivuse edukuse eeldus on see, et ei soovita kedagi jätta ilma tema võimalusest oma seisukohti väljendada, et kellegi eksistentsi ei seata kahtluse alla, et üle pea diskussioon on võimalik, sest kui me sallime selliseid olukordi, kus soovitakse diskussiooni kaotada või kustutada, siis see ei teeni sallivuse huve.
Nii et lühidalt, sõnavabadus ja sallivus on suhtelised mõisted, äärmiselt vajalikud tänapäeva demokraatliku ühiskonna toimimiseks, aga nad ei toimi vaakumis, vaid ainult koostöös eeskätt vastutusega ja võimega oma öeldu eest seista.
Võime me sõnavabaduse juures tõmmata piiri ka sinna, et see kehtib seni, kuni sellega ei minda teise inimese õigusi ja vabadusi kuritarvitama?
See on kõige klassikalisem viis sõnavabadust defineerida läbi selle, et ei tohi piirata teise õigust sõnavabadusele, et kui minu sõnavabaduse eelduseks on see, et sina ei saa vabalt rääkida või pead oma seisukohtadest loobuma minu seisukohtade kasuks, siis see ei ole enam sõnavabadus, vaid see on tsensuur või vägivald või midagi kolmandat.
Räägime kultuurisõdadest, kuigi me oleme vestluse jooksul tegelikult juba nende teemadeni jõudnud, me lihtsalt ei ole neid defineerinud veel kui kultuurisõdu. See tüli või konflikt, millest meie saade algas, võib vist ka olla defineeritud kui väike kultuurisõda?
Ühelt poolt on tõesti tegemist juba ajalooliselt välja kujunenud mõistega, kuigi see mõiste pole üldse mitte nii vana nagu arvatakse. Mõiste kultuurisõjad on saadud kingituseks Ameerikast 1990. aastatel, kui sotsioloogid tõid selle käibele kui erialane termin. James Davison Hunter avaldas 1991. aastal raamatu pealkirjaga “Kultuurisõjad”, kus ta püüdis selle terminiga avada Ameerikas toimuvat, avada sedasama nihet, millest ma rääkisin, teatavat üleminekut klassikonfliktidelt kultuurikonfliktidele.
Ta ütleb oma raamatu sissejuhatuses, et vermis selle mõiste 19. sajandi saksakeelse kulturkampf (kultuurivõitlus) eeskujul. Ta on siiamaani seisnud selle mõiste eest ning see on läinud käibele. Kui ma ei eksi, siis eesti keelde ja kultuuriruumi jõudis termin alles kümmekond aastat tagasi, kui SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegi läbi mingi suvetuuri kultuurisõdade loosungi all.
Minu hinnangul on tegemist väga ebaõnnestunud mõistega, nagu igasugune sõjalise kujundikeele ülekandmine ühiskonna, poliitika või kultuuri mõtestamiseks. Pean pigem ohtlikuks, kui me võtame militaarsed metafoorid omaks, et hakkamegi isegi ebateadlikult ette kujutama, et meie ideeline vastane on meie vaenlane, kes tuleks likvideerida või neutraliseerida, et kaevame kuidagi kaevame kaevikutesse ja nii edasi.
Ühesõnaga jätame need sõjalised terminid sinna, kuhu nad kuuluvad ja katsume ühiskonda mõtestada teiste mõistete toel. Antud juhul võime rääkida kas väärtuskonfliktist, sellest, et inimestel on olulised ja lähedased erinevad väärtushoiakud või miks mitte laiemalt maailmavaatelistest erimeelsustest, et me hindame objektiivselt eri arusaame maailmast erinevalt ja peame oluliseks erinevaid asju.
Taas on see ühe demokraatliku ühiskonna tunnus, küsimus on, kuidas nende erinevustega toime tulla, et need ei kasvaks üle kodusõjaks või kogu ühiskonda polariseerivaks või ka paralüseerivaks nähtuseks.
Siin on jälle väga suur roll meedial ja ka poliitikutel. Et nad ei ekspluateeriks neid demokraatlikule ühiskonnale loomuldasa omaseid erinevusi, selleks et neid kuidagi võimendada ja veelgi suuremaks ajada. Üks viis seda teha ongi kasutada selliseid metafoore nagu kultuurisõda.
Minu üleskutse on, et me loobuksime sellest sõnast, sest see on üks ebaõnnestunud anglitsism, mis on toodud Eesti kultuuri väga teadlikult ühe teatava poliitilise agenda edendamiseks. Võiksime pigem rääkida väärtuskonfliktidest või maailmavaatelistest erimeelsustest.
Mõneti võiks ju selle ajalugu vaadelda juba kaugemast minevikust, kui tekkis Ameerika Ühendriikide kahe partei süsteem, mis jagaski maailmavaate alusel konservatiivideks ja liberaalideks.
Ajalooliselt on tema juured riigi ja kiriku vastasseisus, algne kultuurivõitlus leidis aset just sel moel ja see on päris relevantne. Preisi riik hakkas sekulariseerima mõningaid olulisi ühiskondlikke institutsioone nagu abielu, kehtestati tsiviilabielu mõiste, et mitte kirik ei pühitse abielu, vaid ka riik võib seda teha, kehtestati ka riiklik haridussüsteem, et mitte kirik ei taga haridust, vaid riik teeb seda ja nii edasi ja nii edasi.
Vastasseis oli väga selgelt riigi ja kiriku või ilmaliku ja religioosse maailmavaate vahel ning see ei olnud mitte ainult Saksamaal, vaid tegelikult üle kogu Euroopa.
1990. aastate Ameerikas puudutas kultuurisõda, nagu nad seda ise nimetasid, eeskätt abordiõigust, relvakandmisõigust, loomulikult homoseksuaalsete inimeste rolli ühiskonnas, rassiküsimusi ja muid identiteedi- ja väärtusteemasid. Võib julgelt väita, et see poliitiline nihe sotsiaalmajanduslikelt erimeelsustelt sümboolsete ja identiteedi erimeelsusteni sai alguse just üheksakümnendate aastat Ameerikast ning on teatava nihkega jõudnud meieni Eestisse.
Seda enam peaksime olema väga ettevaatlikud, et me ei mängiks läbi võõraid vaidlusi, et me ei impordiks Eestisse Ameerika konflikte, mis on väga eripärased, mis viivad ajalooliselt tagasi hoopis kuhugi kodusõda aegadesse, kahe partei süsteemi korraldustesse ja nii edasi. Võiksime Eestis pidada siiski neid arutelusid ja vaidlusi, mis on Eestile kohased ja mitte importida siia võõraid ideid.
Marek Tamm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Ühe näitena väärtuskonfliktist on toodud seda, kuidas Emmanuel Macron ütles mõned aastad tagasi, et me ei hakka Prantsusmaal oma ajalugu ümber kirjutama, me ei eemalda linnaruumist vastuoluliste ajalooliste suurkujude kujusid. Meile on see ka tuttav teema. Kui Vene kultuurikeskusesse sisse astuda, oleks nagu stalinistlikku perioodi maandunud ja teisest küljest on meil olnud küsimusi bareljeefide osas – kas need kultuuriheerosed, kes on osalenud Eesti inimeste deporteerimises, peaksid olema jätkuvalt aukohal ja sellisel moel mäletatud?
Minu silmis on võitlus monumentide ja sümbolitega väga hea näide uuest identiteedi- ja väärtuspoliitikast. See on taas kord võimalus võidelda varjudega, selle asemel, et lahendada tegelikke probleeme.
On loomulikult tegurid, mis aeg-ajalt monumendi konflikti võimendavad, antud juhul Venemaa sõda Ukraina vastu, mis sättis nõukogudeaegsed monumendid taas uude valgusesse, aga minu väide on, et need monumendid ei kujuta Eestile mingisugust tegelikku ohtu, me oleme ühiskonnana nii arenenud, et me suudaksime nendega toime tulla sel moel, et me historiseerime need ja käsitleme neid kui ajaloolisi tunnismärke ning loobume teatavast fantaasiast kustutada meie avalikus ruumis kogu nõukogude pärand, sest lõpuks viitavad katsed kaotada kõik nõukogude sümbolid just sellele.
Lõppude lõpuks, miks just sümbolid, miks mitte kõik majad. Kui me kõrvaldame ühelt stalinistlikult hoonelt sirbi ja vasara, siis see ei muuda seda hoonet vähem stalinistlikuks, siis tuleks ju eemaldada kogu hoone. Kõik saavad aru, et selline mõtteviis viib absurdi.
Minu hinnangul on sümbolite ja monumentide konflikti läte seesama poliitiline soov kasutada ära väärtuskonflikte, mis on ühiskonnas olemas ja mis kuuluvad ühiskonna juurde, selleks et need politiseerida, mobiliseerida oma valijaid, saada valimistel hääli, mitte tegelikust huvist Eesti ühiskonna sisulisi probleeme lahendada.
Mis aitab meil oma lähiminevikuga leppida? Mulle tundub, et ainult aeg, sest kui vaadata, kui soosivalt me suhtume mõisatesse, mis on tegelikult ka eestlaste rõhumise sümbol Saksa mõisnike ajast, siis nendega on meil nostalgilisem ja isegi romantiline side.
Jah, aeg on üks viis vastata, aga ma arvan, liiga lihtne viis.
On oluline, et me uurime seda aega, et me tunneksime seda paremini, et meil oleks võimalikult adekvaatne informatsioon selle kohta, mis juhtus, et inimesi ei saaks liiga lihtsalt manipuleerida pooliku või lünkliku informatsiooniga ühe või teise inimese tegude kohta, arvestamata laiemat pilti.
Aga mis seal salata, nõukogude pärandi saatus Eesti ühiskonnas sõltub väga palju Venemaa arengust. Seni kuni Venemaa püsib autokraatse imperialistliku riigina, on meil väga raske nõukogude pärandiga leppida või toime tulla, seda aktualiseeritakse kogu aeg läbi erinevate aktsioonide.
See baltisaksa pärand on väga hea näide. Veel paar inimpõlve tagasi oleks olnud ennekuulmatu, et me võtame või peame seda omaks, seda, et mõisad on meie kultuuri osa või uhkuse allikas. Kui me mõtleme haritlaste põlvkonnale, kes kasvas üles esimese vabariigi ajal, kahe ilmasõja vahel, siis see oli ikkagi väga saksavastane põlvkond, Saksa vastasus oli identiteedi nurgakivi. Praegu on Saksamaa meie tähtsaim liitlane Euroopas ja Saksa kultuuripärand Eestis meie uhkuse allikas.
Mida öelda inimestele, kellele hakkab nõukogude sümboolika vastu või kellele ei meeldi teistsuguse seksuaalse sättumuse või nahavärviga inimesed ja nii edasi? Ei saa ju lihtsalt öelda, et harju ära, lepi sellega.
Ma arvan, et nendel inimestel peabki olema õigus oma erimeelsust väljendada ja me ei tohiks seda halvaks panna. Samas on tõsi, et nad ei saa eeldada, et nad suruvad oma isiklikku eelistust ülejäänud ühiskonnale peale. Me peame lihtsalt respekteerima erinevusi ja minu meelest on see demokraatia igapäevane töö, kuidas elada koos ühiste eesmärkide nimel, samas oma erinevusi tunnistades ja tunnustades.
Mõistan isiklikult suurepäraselt inimesi, kes võivad eri põhjustel olla puudutatud nõukogude monumentidest, aga ma arvan, et kui neid monumente adekvaatselt esitada, raamistades neid vajaliku informatsiooniga ja seletades nende tähendust ajas ka uutele põlvedele, siis sellisel moel on siiski võimalik nendega koduneda või nende olemasoluga harjuda.
Seda enam, et me oleme ju avalikust ruumist ära viinud pea kõik demonstratiivselt Eesti riigi vastased sümbolid. Need, mis on alles jäänud, on valdavalt kas kunstiliselt huvipakkuvad või lihtsalt võrdlemisi neutraalsed või marginaalsed. Minu isiklikul hinnangul on neid raske pidada julgeolekohuks või isiklike traumade allikaks.
Aga see teine pool sellest loetelust?
Siin on see sama, ma ütleks, empaatiaharjutus. Ma taas kord mõistan inimesi, kelle jaoks on väga raske leppida ideega, et kaks meest või kaks naist saavad moodustada perekonna, aga tuleks mõelda, mida võtab nende olemasolu minult ära või mil moel on nende õnn ja nende valik mulle kahjulik.
Arvan, et iga mõtlev inimene jõuab üsna kiiresti järeldusele, et minu elu ei tohiks nende õnn kuidagi kehvemaks muuta. Võib-olla läbi ratsionaliseeriva hoiaku, mis surub tagaplaanile esmased negatiivsed emotsioonid, on siiski võimalik leppida olukorraga, sest lõpuks saame me sisimas aru, et inimestena otsime me kõik õnne. Miks arvata, et minu viis õnne leida on ainuvõimalik? Miks keelata teistel võimalus õnne leida eeldusel, et nende õnneotsing ei kahjusta teisi?
Meie 1,3 miljonilise rahvaarvu juures peaks olema ettevaatlik väärtusruumile väga selgepiiriliste seinte ehitamisel, millest need, kes pole meiega, vaid meie vastu, lihtsalt välja lükata.
Meie väärtusruum või väärtussüsteem on igapäevaste läbirääkimiste tulemus. Ta ei ole kivisse raiutud, kui ta oleks, siis ta ei oleks väärtusruum, vaid väärtusvangla.
Seetõttu igaüks meist, kes me avalikkuses sõna võtame, kui me kuulutame ühe või teise käitumise ainuvõimalikuks, peaksime endale aru andma, et tegelikult on maailm palju mitmekesisem ja minu vaade on kõigest üks perspektiiv maailmale.
Küsimus on ikkagi selles, kuidas seda paljusust koos hoida, mitte selles, kuidas taandada paljusus ainulisusele.
Kui igaüks mõtleb järele, siis ta ei taha elada maailmas, kus kõik mõtlevad nii nagu tema. Ka meie enda heaolu sõltub sellest, et on erinevad seisukohad. Lihtsalt nende seisukohtade nimel ei tohiks minna vägivaldseks, ründavaks ega solvavaks, vaid tuleks oma erimeelsust lugupidavalt väljendada ning sellisel moel me kõik koos ühtse õnne poole liigumegi.
Aitäh saatesse tulemast!
Merilin Pärli ja Marek Tamm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.