Kuigi näitlejate peres kasvanud Theodor Tabor unistas noorena, et temast saab maailmakuulus jalgpallur, viis elu ta siiski teatrisse. Nüüd näeb teda vabakutselise näitlejana mitme teatri laval.
Theodor Tabor on sünnist saati teatrimaailmas sees olnud – tema ema on näitleja Garmen Tabor ja isa on näitleja Margus Tabor. Seetõttu on noor Tabor ise ka maast madalast laval olnud – näiteks mängis ta 2002. aastal Georg Malviuse lavastuses “Miss Saigon”, mis ka Saksamaal tuuritas.
Kuid näitlejaks saamine ei olnud Tabori esimene unistus. “Minust pidi suur jalgpallistaar saama. Ma pidin Hispaaniasse FC Barcelonasse mängima minema, Ronaldinhoga partnerlust harjutama, aga elu tuli peale,” kehitas ta õlgu.
Pärast gümnaasiumi lõppu asus Tabor esialgu valguskujundust õppima. Selleni viis töö teatris Theatrum. “Käisin ajateenistuses ära ja mõtlesin, et miks mitte minna valguskujundust õppima, siis saaks paremini seda tööd teha. Ühe aasta õppisin, siis tulid samas osakonnas katsed ja ei pidanud vastu, ikkagi läksin katsetele ja sain sisse,” rääkis Tabor “OP-is”, kuidas ta lõpuks siiski Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitlejana lõpetas.
Täna töötab ta vabakutselise näitlejana. “Ma ei ole seda sammu teinud, et kirjutan kuhugi teatrisse, et tahaks tulla tööle, mida vist peaks tegema. Mul on hea meel, et ma olen vabakutselisena saanud mitmes erinevas teatris käia ja kogeda, milline atmosfäär ja kuidas see töö selles konkreetses majas on. See on see tore osa sellest,” lausus ta.
Oma senise karjääri ühe olulisema tööna tõi Tabor välja seriaali “Kes tappis Otto Mülleri?”. Seda filmiti ajal, mis Tabor veel teatrikoolis õppis. “See oli üllatavalt äge, professionaalne ja võimas võtteplatsi kogemus. Kõik partnerid ja inimesed, kes erinevates ülesannetes töötasid. Kõik see töötas nagu masinavärk,” kiitis ta.
30. septembril esietendub VAT teatris noortelavastus “Üksinda”, mille fookuses on üksindus ja depressioon ning kuidas keeruliste tunnetega toime tulla. “Mul on tunne, et tänapäeval me ei puutu kokku inimesega, kes selle teemaga tuttav ei oleks. Vähemalt mingis eluetapis,” nentis Tabor.
Järgmisel aastal astub ta aga lavale oma vanematega. “2026. aasta sügise lõpus on plaan jutustada üht perelugu, kus on ema, isa ja poeg. Andri Luuk kirjutab seda teksti. Eks näis, millest see täpsemalt räägib.”