Sa tulid just värskelt Itaaliast, kus sinu film “Mo Papa” oli Torino filmifestivali põhivõistlusprogrammis. Kuidas läks?
Väga hästi. Itaalia publik oli kuidagi palju…
… elavam kui PÖFF-i publik?
Ei, mitte seda, lihtsalt see ongi tavaline, et mida rohkem põhjapoole, siis seda vähem inimesed tahavad pärast filmi küsimusi küsida, aga Itaalias küsiti väga palju, mis oli tore kogemus. Seega sain tagasisidet publiku käest selle kaudu, mida nad küsivad.
See oli sul nüüd teine kogemus koos publikuga filmi vaadata, PÖFF-il oli “Mo Papa” maailma esilinastus. Kas sa olid Itaalias seansil kohal?
Jah, ma olen alati kohal, kui on vähegi võimalik. “Mo Papa” filmiga on selline veider asi, et võib-olla ma ise lihtsalt hingan peategelase Eugeniga kaasa, aga mulle tundub, et publik on ka kuidagi hästi vaikne ja kõik hingavad samas rütmis. See on ülitore nähtus.
Üllataval kombel oli väga palju rahvast kinosaalis, mul on alati hirm, et äkki on vähe, kui välismaa festivalil film välja tuleb, aga seal on üldse väga suur kinohuvi inimestel. Oli eri vanustes inimesi ja kõik vaikselt hingasid samas rütmis kaasa.
Itaalias tegid sa “Mo Papa” jaoks rahvusvaheliste filmifestivalide ukse lahti, kas nüüd lähiajal saad veel selle filmiga mööda maailma tiirutada?
Ma loodan, et saan veel tiirutada, aga ma veel ei tea seda täpselt. Peab ootama veel natukene.
Lähiaja kõige suurem proovikivi saab olema detsembris algav kodumaine kinolevi. Kui selles vaates korra tagasi vaatame, siis kuidas “Mo Mammaga” kinodes läks? Kas täitis ootused või pigem jäi allapoole ootusi?
“Mo Mammaga” oli huvitav see, et kuna see oli esimene täispikk mängufilm, millega me välja tulime, siis mul puudus igasugune kinolevi kogemus, ma ei osanud midagi oodata ja võin rahuliku südamega öelda, et täitis ootused (naerdes).
Nüüd on ootused kõrgemad?
Jah, nüüd oleme ise kõik produtseerinud ja kogu kadalipu läbi käinud, seega teame, kui keeruline kinolevi on ja kui raske on saada publik kinno. Mõnes mõttes on mul nüüd natukene hirm küll, kuidas läheb, sest tahaks, et film jõuaks rahvani.
“Mo Papa” on film, mis kõnetab väga palju publikut, ta ei ole üldini arthouse… Samas, arthouse ei tähenda tingimata seda, et film ei võiks olla midagi, mis publikule meeldib. Ma arvan, et “Mo Papa” kõnetab küll publikut ja on väga universaalne lugu. Julgustan publikut kinno tulema!
Kas sel korral olete kinolevi jaoks mingit teised trikid välja mõelnud, olete valinud mingi uue meetodi?
Me näeme lihtsalt väga palju rohkem vaeva. Oleme kaasanud turundusspetsialisti, Liine Jänes töötab meiega koos, ta on täiesti uskumatu talent selles vallas, kuidas ta panustab ja kui loominguliselt ta turundusest mõtleb. Meil on väga hea koostöö temaga ja loodan, et läheb hästi.
Samas on alati väga ebamäärane, kuidas hakkab kinodes minema. Eesti ajakirjanikud saavad siin suure töö ära teha, sest mul on väga kahju, kui film esilinastub ja järgmine päev tuleb laastav artikkel… Eesti filmidel ei ole nii lihtne turul olla ja kui tuleb laastav artikkel, siis see tõmbab kohe vaatajanumbrid alla. Peab hoidma oma autoreid.
Kas sa kardad seda kriitikat?
Ma ei karda kriitikat isiklikult, sest ma olen tegelenud sellega palju, aga mul on kahju, kui kriitika mõjutab publikut ja nad ise nägemata otsustavad ära, et filmi polegi vaja vaadata.
Ütlesid, et “Mo Papa” on universaalne ja võiks kõnetada paljusid inimesi, aga ma arvan, et kommertskino kõrval mõjub ta paljude jaoks ikkagi eksperimentaalsemana. Mis sa arvad, kas meie tänases monopoliseerunud kinoturu olukorras on selliste väiksematel filmidel raske oma kohta leida ja välja paista?
Muidugi on, nüüd on küll tehtud kokkuleppeid, et peab pakkuma ka teistele Eesti filmidele mõistlikumaid kinoaegu ja hoidma pikemalt kinolevis, aga see on ikkagi väga keeruline. Apollo on n-ö põhikino ja kui ei suuda paari esimese nädalaga inimesi kinno tuua, siis film võetakse lihtsalt maha. Eesti kinoturul palju rohkem võimalusi pole.
Eeva Mägi Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Siis on võimalus minna rahvamajade tuurile. Kas sa seda teed?
Ikka teen, mulle on rahvamajad alati meeldinud. See on muidugi võimalus, seda on lihtne naljana öelda, et mine rahvamajade tuurile, aga kui suuremates kinodes on filmi näitamise võimalus monopoli poolt ära võetud, siis on ikkagi ääretult raske filmiga inimesteni jõuda.
Kui olulist rolli “Mo Papa” juures ka majanduslikult sinu jaoks kinolevi tähendab? Kui inimesed kinno ei tule, siis vorsti leiva peale ei tule ja jääb isegi leibki ostmata?
Jääb jah.
Oled ka “Mo Papa” produtsent, seega kõigepealt maksad teistele palga ja ise oled selles nimekirjas viimane?
Ma ei ole siani ühegi Mo-filmi eest palka saanud. Oleme kultuurkapitalist saanud järeltootmiseks toetusi, aga enne filmivõtteid ei ole saanud riiklikke toetusi. Filmitegemine on aga väga kallis ja olen neid suures osas oma rahadega teinud. Õnneks on olnud ka metseene, mõned ärimehed on aidanud, mis on olnud suureks abiks.
Oma rahade filmide tegemisega väga pikalt välja ei vea? Järgmist kümmet filmi oma rahadega ei tee?
Väga pikalt veab tegelikult välja, tuleb leidlik olla, aga see ei ole majanduslikult jätkusuutlik.
Samas mine tea, äkki hakkab nüüd hästi minema… Ma võtan seda ikkagi kui loomingulist investeeringut.
Selles kontekstis peab küsima, et kas sa töötad praegu veel ka vandeadvokaadina? Kuidas sa end filminduse ja juura vahel jagad?
99 protsenti ajast läheb filmidele ja üks protsent juurale, sest olen viimase kahe aasta jooksul teinud neli täispikka filmi, kaks on valmis ja kaks on järeltootmises. Keskmine režissöör teeb ühe täispika filmi seitsme aasta jooksul…
Filmi tegemine võtab väga palju aega ja nõuab pühendumist, juuraga tegelen nii palju, kui jõuan, aga natukene filmide kõrval ikka teen. Peamiselt küll autoriõiguste valdkonnas, perekonnaõigusest ei ole küll täiesti loobunud, aga nii palju sellega igapäevaselt ei tegele.
Praegu on vahekord 99 protsenti filmile ja üks protsent juurale, aga sellest ühest protsendist sa pole valmis loobuma?
Jah, sest sellel ühel protsendil on väga suured eelised.
Kui liigume lähemale sinu värskele filmile “Mo Papa”, siis mina nimetasin seda korra eksperimentaalseks filmiks, sina tõid sisse arthouse’i mõiste, aga kuidas sa seda ise liigitaksid?
Draama, klassikaline draama. Raske on enam aru saada, mis on eksperimentaalfilm või arthouse, sest kas see, kui film on toodetud teistsugusel viisil kui klassikaline filmitootmine, kus on eelnenud pikk protsess – pikalt arendatud stsenaarium, võtte-eelne periood, võte väga planeeritud –, siis kas sellisel viisil ei ole võimalik eksperimentaalset filmi teha? Milles seisneb eksperimentaalsus? “Mo Papa” on üpris klassikalise loostruktuuriga ning minu jaoks pigem klassikaline draama.
Mõtlen, et minu jaoks oleks praegusel hetkel hoopis eksperiment teha film nii, kus kõik oleks eelnevalt planeeritud. Teades nüüd, kui palju on võimalik elul, juhusel ja jumalikel impulssidel filmi suunata ja lavastada, siis oleks tõeline eksperiment stsenaarium kirjutada ja plaan teha. Kui taastatakse eksperimentaalfilmide rahastamise voor, siis peaksin minema kindla plaani ja pikalt arendatud stsenaariumiga filmile raha küsima.
Oled karjääri jooksul teinud juba väga erinevaid filme, kas sa tunned, et oled nende kümmekonna aasta jooksul ka ise palju muutunud? Kas need sinu karjäärile aluse pannud metadokumentaalid “Lembri Uudu” ja “Süda Sõrve Sääres” on sinu jaoks juba eilne päev?
Ei ole üldse eilne päev. Ma tunnen tegelikult, et “Lembri Uudu” ja “Süda Sõrve Sääres” saidki tehtud sarnase loomingulise vabaduse ja impulsi pinnalt. Selle vabaduse andis juba tol korral see, et need dokumentaalfilmid on lavastatud koos juhuse, kaose ja eluga. Palju oli impulsse, mis tulid minu unenägudest või sellest, kuidas inimesed on ise kaamerat nähes reageerinud.
Vahepealsed lühimängufilmid, mis ma tegin, läksid klassikalist rada pidi, kõik oli hästi planeeritud. Olen nüüd õnnelik, et need eitavad rahastusotsused on suunanud mind tagasi selle sama meetodi juurde, mida ma kasutasin lühidokumentaalide puhul.
Õigemini, ma ei nimetaks seda tegelikult meetodiks, vaid läbi kaose liikumiseks või kaosest läbi murdmiseks ei saa olla meetodi. Selleks, et luua korda ja hakata lugu jutustama, peab kõigepealt olema ürgkaos. Korda ei ole võimalik luua, kui ei ole kaost. Kaos on kõige loomingulisem nähtus üldse.
Selle tõdemuseni sa oled jõudnud aegamisi või see arusaam kaose viljakusest on sul alati olnud?
Ma arvan, et nüüd on tekkinud arusaam, et nii ongi. Usun, et läbi ürgkaose müüdi jutustamise oskus on autoritel loomulikult sees, aga kahjuks kaotatakse see väga kiiresti ära. Seetõttu ongi kahju, et äsja filmikooli lõpetanud autorid peavad minema produktsioonifirmade alla, et filmi luua. Mõnes mõttes rahastussüsteem nõuab seda, sest kui tahta lühifilmile raha küsida, siis peab olema produtsent, kes eelistatult peab olema kogenud produktsioonifirma all. Juba see tekitab olukorra, kus minnakse klassikalise filmitootmise masinavärki.
Kaos kaotatakse sealt kohe ära, selle tähe all, et kui on suured rahad mängus, siis peab olema kõik planeeritud. Tegelikult ei pea. Paljud kogenud režissöörid ei tea isegi, mis tunne on läbi kaose luua, sest neil puudub see kogemus, see tundub neile võimatu.
Viimane kord, kui me saime “Libahundile” eituse, siis ma selgitasin väga pikalt seda, mis on jumalik impulss, kuidas see on midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna ega kindlalt otsida, vaid peab olema kaos ja elama-taluma seda kaost, kuni ühel hetkel ootamatult sünnib maagia. See on jumalik impulss, mille saabumisel teab kogu filmimeeskond, mida me teeme ning sünnib stseen, mida poleks mitte kunagi varem ise suutnud kirja panna või välja mõelda. Selleks peab olema kaos.
Selle peale küsis üks hindamiskomisjoni liige mult, et miks sa ikkagi ei kirjuta stsenaariumi lihtsalt tagataskusse, et kui sul filmivõttel on pea tühi, siis saad selle taskust välja võtta. Ma mõistsin, et ta ei saanud absoluutselt aru, mida olin just selgitanud… Isegi kui stsenaarium on, siis see ei saa kunagi olla tagataskusse kirjutatud. Kui luua läbi ürgkaose nii, et stsenaarium on pidevalt kogu meeskonnal peas muutumises, siis ei ole mingit vajadust hakata seda tagataskust välja võtma. Sellest ei saada aru, kui pole ise kogenud. Vähesed sünnivad ilma stsenaarium tagataskus.
Kaose motiivist oleme rääkinud, aga sinu täispikki mängufilme on alati defitsiit või puudus ka defineerinud. Sinu esimene täispikk mängufilm “Mo Mamma” sündis ka sellest, et “Libahunt” ei saanud raha, eksole?
Jah, need kõik on sündinud pärast “Libahundi” eitusi. Aga ma ei ütleks, et need on sündinud eituste pärast… Jah, võib-olla, kui oleks saanud mingil hetkel “Libahundile” raha, siis oleksime teinud seda filmi, aga me ei ole meelega teinud mõnd filmi selle pärast, et tuli Eesti Filmi Instituudi rahastuse eitus.
Film on minu väljendusviis. Tsiteerides Jospeh Campbelli, siis film on minu jaoks universumi laul, muusika, mis on nii sügavale ühisteadvusse põimunud, et me tantsime selle järgi isegi siis, kui ei oska viisile nime anda. Film on minu südamelöökide ülemheli, see on miski, mida ei saa eitada ega tuleriidal ära põletada.
Eeva Mägi Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Sa räägid sellest nii innustavalt, et justkui võikski luua eituse saanud inimeste tugirühma, kus nad kõik hakkavad selle kogemuse pinnalt filme looma.
Ei, see ei tähenda, et ma ei tahaks raha saada. Tuleks lihtsalt vaadata rahastussüsteemi sisse, mis kriteeriumite alusel raha antakse ning kas tegelikult ka vaadatakse neid filme, mis režissöörid on teinud, kes raha küsivad.
Viimases ja lõplikus eituses “Libahundile” nägin seda meie enda Vimeo konto kaudu, kus meie filmid on üleval. Seal on võimalik vaadata, mis ajahetkel, kus riigis ja kui palju on keegi su filmi vaadanud, ei näe küll isikut, aga näeb, kas on vaadatud ja kui palju. Filmimääruses, millest hindamiskomisjon peab lähtuma, on kirjas, et taotluse otsustamisel võetakse arvesse režissööri eelnevaid filme. Panin oma taotluse juurde lingid kõigile Mo-filmidele, sest oma taotluses kirjeldasin meie loomemeetodit, kuidas on filmid sündinud ning tõin välja stseeninäiteid, mis eeldas, et vaadatakse taotluses viidatud filme.
Ilmnes, et tegelikult ei ole vaadatud neid filme, mille peale ma tegin selgitustaotluse ja pärisin järele, et kas nad saavad kinnitada, et hindamiskomisjon on minu filme vaadanud. Vastus tuli, et Eesti Filmi Instituut ei hakka üle küsima komisjoni liikmete käest, kas nad on “Mo Mamma, “Mo Papa” ja “Mo Amori” filme vaadanud, sest see oleks mitteväärikas ja ebavajalik. Mul tekib väga suur küsimus, et kui režissööri eelnevate filmide vaatamine on mitteväärikas, siis mida see komisjon üldse teeb? Mis on siis Eesti Filmi Instituudi hinnangul väärikas?
Ma olen algatanud selle diskussiooni ka režissööride ringis laiemalt ning olen mitmelt režissöörilt saanud kommentaari, et vahel ei vaadata isegi ära seda konkreetset filmi, millele tootmisraha küsitakse. Üks režissöör ütles, et isegi taotlusega kaasa pandud filmi näidis-videomaterjali, millele ta raha küsis, ei oldud ära vaadatud.
Meil on nii väike riik ja komisjonides on pea alati sõbrad-tuttavad, mis tekitab olukorra, kus väga palju tahavad komisjoni minna, et tunda ja aru saada, kuidas on kordki teisel pool lauda istuda, samas otsused tehakse väga üle jala ja süvenemata. Mõeldakse, et tean küll seda režissööri, ei viitsi vaadata, pole aega, ei jõua, aga sellelt pinnalt ei saa otsuseid teha.
Korduvalt on jutust läbi käinud “Libahundi” eitav rahastusotsus, aga mitu korda te olete nüüd eituse saanud? Ongi neli korda?
Jah, neli ongi lõplik. Neli korda saab küsida, rohkem ei saa sellele projektile rahastust küsida.
Mis sellest projektist nüüd saab? Kas see ongi nüüd töös olev “Mo Hunt”?
Pärast teist “Libahundi” eitust tegime “Mo Mamma”, millest kasvas välja Mo-triloogia koos “Mo Papa” ja “Mo Amoriga”. Pärast lõplikku eitust filmisime suvel Vilsandil “Mo Hundi” ja nüüd mul on idee, et võiks teha neli filmi “Libahundist”, kus “Mo Hunt” on eellugu järgmisele filmile.
“Libahundi” viimane idee oli, et 50. eluaastale lähenev üksik kirikuõpetaja elab hääbuvas külas ja ta tahab järglast saada, oma last, aga tal ei ole last kellegagi saada. Üksiku mehena pole tal muud võimalust seda teha kui surrogaatluse kaudu, mis on Eestis illegaalne. Kirikuõpetaja leiab endale n-ö mustalt turult baleriini, kes on läbipõlenud, sest on terve elu valu tundnud, tajunud, et tema keha on instrument, mida kõik teised perfektsuseni vormivad. Baleriini sooviks on, et kordki oleks ta valul mõte, et ta sünnitaks läbi oma valu ja looks midagi, millest ta loobub.
“Mo Hunt” on sellest, kuidas baleriin läheb oma poiss-sõbraga üksikule saarele, kus nad veedavad neli päeva enne seda, kui kirikuõpetaja tuleb last eostama. On plaan teha järgmine film, mis on sellest, kuidas kirikuõpetaja ehitab ratastel rändkiriku, et minna oma surrogaatlapsele järele, road movie sellest, kuidas üksik kirikuõpetaja sõidab oma surrogaatlast ära tooma. Mul on mõttealge, et see surrogaatlaps, kelle kirikuõpetaja saab, võiks olla “Libahundi” Tiina. Kui esimeses filmis on Tiina eostamine ja teises filmis Tiina sünnib, siis saab sealt väga palju veel filme. Ühiskondlikke valupunkte kajastavaid filme saab teha mitmeid.
Mis seisus see “Mo Hunt” praegu on? See on siis üles filmitud juba?
See on üles võetud ja montaaž on algfaasis.
Oleme rääkinud, et nendest eitustest on tulnud uued mõtted, aga kui raskelt need eitused sulle tegelikult mõjuvad? Lootus ära ei ole sul kadunud?
Ei, lootus ei ole üldse ära kadunud, nende filmide tegemise puhul olen ma tegelikult tänulik, et selline tegemise viis on mind viinud lähemale loomingulisele tuumale, mida ma võib-olla muul viisil poleks leidnud. Lootus ei ole üldse kadunud, pigem kasvab üha enam soov filme luua ja olen filmide tegemisega režissöörina meeletult kasvanud.
See ei tähenda, et ma olen õudselt kindel, et oskan teha alati head filmi, vaid olen jõudnud lähemale sellele, mis on üldse looming ja ürgkaos. Mõnes mõttes on kasvanud väga tugevalt ka aukartus loomingu vastu, sest kui seda ise kogeda, siis on see midagi väga jumalikku.
Oleme rahastusmudelite probleemkohtadest rääkinud, aga mis sinu arvates oleks hea esimene samm, mida tuleks teha, et asjad hakkaks paremaks minema?
Alustuseks võiks Eesti Filmi Instituut mõelda selle üle, kas režissööri eelnevate filmide vaatamine on tegelikult ka mitteväärikas. Kui see on põhimõte või lähtepunkt, siis on väga keeruline filme luua ja neile riiklikku toetust küsida.
Ma pöördusin sama asjaga ka EFI nõukogu poole, kahjuks tuli nõukogult väga lakooniline vastus, et kõik on juriidiliselt korrektne ning kui tahta midagi muuta, siis läbi erialaliitude, jättes täielikult vastamata mu küsimustele.
Võiks alustada jah sellest, et vaadata režissööride filme ning siis hinnata, kas praegused kriteeriumid on nii universaalsed, et tõesti võimaldavad kõigil vabalt ja loominguliselt filme teha. Kui hindamiskriteeriumid hakkavad takistama mingisugustki loomemeetodit, siis tuleb teha erandeid, sest ei saa nii, et kõik on kogu aeg ühe kriteeriumi järgi. Lihtsalt peab tegema erisusi.
Vahemärkusena peame vist mainima, et tegelikult sa oled oma lühifilmidele saanud toetust, samuti stsenaariumite arenduseks. Päris ukse taha sind ei ole ikkagi jäetud?
Jah, aga selle põhjalt ei tasu arvata, et mul on tohutult hästi läinud (naerdes).
Lühimängufilm “Kolmapäeva” tegin ilma EFI toetuseta, “Maakohtu” ja “Kolmanda oktavi F’i”, samuti “Eesti lugude” raames valminud dokkide jaoks sain toetust, samuti täispikale dokile “Kellele ma naeratan”. Aga kui need kõik rahad kokku arvestada, siis sealt ei tule ikkagi välja seda, et rääkida täispika mängufilmi eelarvest.
See on fakt, et täispikale mängufilmile ma ei ole toetust saanud… Omamoodi kurb on see, et “Libahunt” sai EFI-st stsenaariumi arendustoetust ja mängufilmi arendustoetust, tootmiseks ei saanud raha, seega mul tekib küsimus, milleks riigi raha nii raisata, kui tegelikult perspektiivi ei nähta? Miks siis üldse anda arendust, kui te ei tahagi anda tootmiseks raha?
Eeva Mägi “Mo Hundi” võtteplatsil Autor/allikas: Ivor Mikkor
Mingis mõttes saab siia kõrvale tuua selle, kuidas hiljuti Theatrum ja Elektron.art jäid rahastusest ilma, kogu valdkond tuli tugevalt nende taha ja minister leidis pärast seda neile ikkagi erakorralise toetuse. Kas sa tunned, et filmivaldkond on sama kokkuhoidev? Näed sa, et samas EFI diskussioonis oleks valdkond valmis samamoodi ühinema ja selle asja eest seisma?
On ikka kokkuhoidev, juba minu pöördumisega nõukogu poole alustasin diskussiooni režissööride gildis. Väga palju oli tagasisidet, et hindamiskriteeriumid tuleb üle vaadata.
Ollakse kokkuhoidvad, aga on keeruline, sest peaaegu iga kord on keegi tuttav hindamiskomisjonis. On olnud seda olukorda ka, kus olen kuulnud režissööride käest, et nad ei julge praegu midagi öelda, sest produtsent ütles, et me lähme järgmine kord raha küsima, pärast see kuidagi mõjutab ja me ei saa raha. Väga paljud elavad hirmus, et kui avalikult midagi öelda, siis vihastatakse süsteem välja või tekib pahameel, mille tagajärjel ei anta raha.
See näitab samamoodi üht-teist selle süsteemi kohta: meil on asutus, kes jagab riigi raha, aga kui julgetakse teha järelpärimine ja palutakse selgitusi, siis see tundub nii hirmsa asjana, et tekib vimm. Seda ei saa ükski ametkond endale lubada, et hakatakse isikliku vimma pinnalt otsuseid tegema.
Esimestest Mo-filmidest on sul juba välja kujunenud lausa Mo-liikumine, mis sarnaneb veidi taanlaste Dogma-liikumisele. Mida sa Mo-liikumine sinu jaoks kõige enam tähendab, oled sa selle väga konkreetselt enda jaoks lahti mõtestanud?
Mo-liikumine on miski, mis ei mahu raamidesse. Meie jaoks on edasiviiv jõud looming ja elu ise, aga meil ei ole kirjapandud reegleid. Meile meeldib mõelda, et ainus reegel on inimväärikus, et seda kuidagi ei riivaks.
Praegu on juhtunud nii, et oleme teinud Mo-filmid ilma kirja pandud stsenaariumita ja ilma grimmita, kuigi Liisi Põllumaa tegi “Mo Papas” Eugenile soengu, aga muidu võttel grimmi ei ole olnud. Meeskond on hästi väike, ühelgi teisel autoril pole platsil assistenti, kõik teevad oma asja ise.
Mulle meeldib kõiki nimetada autoriks, sest meil on kõigil loominguline panus. See on ühine hingamine ja loomine.
Kas sa tunned, et te Mo-liikumise raames teete Eesti filmis midagi täiesti teistmoodi, kui on varem tehtud?
Jah, teeme.
Mida? Või on õigem küsida kuidas?
See, kuidas me neid filme teeme, ongi teistmoodi. Mult on seda nüüd viimasel ajal väga palju isegi pahameelega küsitud, et kas sa arvad, et teed teistmoodi või vajad teistsugust kohtlemist? Miks sa ei tee nii, nagu teised teevad? Kas sa arvad, et sa oled eriline?
Esimene vastus on mul alati ehmumine, et loomulikult mitte, aga nüüd on seda nii palju küsitud, olen selle loomeviisi sees olnud ja tegelikult ma arvan küll, et teeme teistmoodi.
Aga teistsugust kohtlemist ei vääri, nagu sult on pahameelega küsitud?
Praeguste hindamiskriteeriumite juures väärime. Ja ma arvan, et teised autorid, kes tahaksid niimoodi luua, väärivad ka seda võimalust.
“Mo Papa” puhul on võib-olla kohati jäänud eksiarvamus meedia vahendusel, et see on hästi kiiresti valminud projekt, aga kui kaua sa tegelikult neid projekte enda sees küpsetad ja neile õiget vormi otsid?
Minu jaoks ongi looming elu ise, ma elan selles loomingus ja elan nende impulssidega, mis tulevad. Arvan, et see saab tegelikult alguse juba sünniga, siia ilma tulemisega, sest kogu aeg on erinevad impulsid. See on pikk protsess ja tihti ei pruugi kohe aru saada, et mingist impulsist jääb pähe idanema seeme, mis hakkab end kasvatama. Tulevad järgmised kogemused, kellegi elulised lood, kohtad midagi veidrat tänavalt, loed või kuulad midagi, mis tekitab empaatia… Võib-olla empaatia ongi see, millest impulss hakkab idanema: tekib empaatiline tunne, mis kasvab lõpuks karakteri algeks.
Mingil hetkel impulsid lähevad nii tugevaks, mis on märk sellest, et nüüd tuleks hakata seda lugu jutustama, tuua see endast välja, jagada seda teistega. Minu jaoks filmi loomine algabki empaatiatunde jagamisest ning kui saame näitlejatega selle kätte, et nad saavad kõik aru, mis on karateri tunderuum, siis sealt edasi luua on juba palju-palju lihtsam. Kõik miskipärast tõesti arvavad, et see on improvisatsioon, mis kuskilt tuleb, aga see on pikk protsess, mille taga on elulised impulsid.
Seda tunnet kirjeldab vast kõige paremini see, kui ma läksin viie-aastasena esimest korda Kuressaares ööklubis Diva asuvasse kinno. Ma ütlesin esimest korda kinoekraani nähes oma täditütrele Helenile, et issand, see on ju maksimaalselt suur telekas. Ma olin nii lummatud, film oli “Terminaator 2”, mitte just kõige puudutavam kunstiteos, samas ma ei saa nii öelda, sest see puudutas väga, mul tekkis kõhtu veider valu, tunne, et film on rohkem päris kui elu ise, see tundus mulle nii elus.
Ma ei teadnud siis veel, et minust saab režissöör, aga lapsena oli mul väga tihti ka seda, et kõndisin koolist koju, nägin tänaval inimest, kes minust lihtsalt möödus, aga mul tekkis jälle kõhtu ilus eluvalu tunne, et saad aru selle inimese tundeväljast ja empaatiast. Ma hakkasin neile inimestele lugusid juurde mõtlema: mis kodu see on, kuhu ta läheb, millised on inimesed tema ümber, mida ta tahab. See ongi see alge, empaatia- ja tundeväli, mis ongi loomingu mõte, et kasvatada empaatiat ja mõistmist teiste inimeste vastu.
Kas neid samu idusid, millest kõik hakkab arenema, on sul korraga peas kümneid?
Jah, neid on väga palju peas. Kõige lihtsam olekski anda meie liikumisele hästi suur summa, mille me jagame seitsme aasta peale ja siis teeme hästi palju filme (naerdes).
Oled seda korduvalt rõhutanud, et “Mo Mamma” ja “Mo Papa” on nii sisuliselt kui ka vormiselt väga erinevad filmid. Järgmine film “Mo Amor” on peaaegu valmis, kas see läheb ka täiesti teises suunas jälle?
Jah, see on ka sisult ning visuaalselt stiililt teistsugune. Mo-triloogia ei ole omavahel temaatiliselt seotud, “Mo Amor” on transmehe muinasjutt. Selle filmi võtetest on möödas üle aasta ning film oli juba peaaegu valmis, tol hetkel oli see mustvalge, aga kuu aega tagasi otsustasime, et ei, teeme ikka värvilise. Nüüd ta ongi värviline.
Sellisel viisil filme tehes, kus pole kindlalt plaani, on palju kaameraga otsimist, filmime dokumentaalfilmile omaselt palju videomaterjali, mis tekitab olukorra, et järeltootmise protsess on väga pikk. Meil on montaažis samuti palju otsimist ja materjali läbi töötamist, seega meil on tõesti väga pikk montaaži ja helirežii periood.
Eeva Mägi “Mo Hundi” võtteplatsil Autor/allikas: Ivor Mikkor
Teise saarlasega on alati tore rääkida ja sinu esimesed filmid olid ka Saaremaaga väga otseselt sisuliselt seotud. Kui palju Saaremaa ja seal veedetud lapsepõlv praegu mõjutab su loomingut? Kui oluline see su jaoks on?
Saaremaa on ääretult oluline. Lapsepõlv kindlasti mõjutab, kellel iganes see kus veedetud on, minul oli see lihtsalt Saaremaal. Peamised unenäod ja empaatia kasvamisega seotud aistingud pärinevad sealt, kõik need mälestused mõjutavad.
Praegu tuli meelde järjekordne impulss, et minu elu kõige esimene mälestus on see, et olin meie Ida-Niidu korteris ja läksin üksi õue mängima, olin umbes kolme-aastane. Võib-olla ma tulingi sellest hetkest teadvusele, olin liivakastis õues majade vahel ja äkki sain aru, et ma eksisteerin ja peaks koju minema, aga ma ei teadnud, kus mu kodu on. Olin hästi väike, hakkasin lihtsalt kõndima ja mäletan seda tunnet, et ma ei teadnud, kus ma elan ja kus koduuks on, aga ma läksin õigesse kohta, ma läksin koju. See kirjeldab ka loomingut: eksisteerid, aga ei tea, kus elad, kuid leiad alati oma elukoha üles.
Üks ühendav joon sinu kõigis filmides on olnud hästi tugev sotsiaalne vundament. Sa võtad ette valusad teemad, millest ühiskonnas tihti ei taheta rääkida. Kas see on oluline motiiv sinu jaoks?
Seda mul ei ole, et pean looma vastavalt sellele, mida ühiskond vajab või mis on turu soovid. Ma arvan, et on lihtsalt mingisugused valupunktid, mis on nii tugevalt üleval ja need mõjutavad minu empaatia- ja tundevälja. Seetõttu tihti minu filmid tõesti räägivad ka ühiskondlikest valupunktidest.
Oleme rääkinud siin eri nurkade alt sellest, mis nii sinu kui ka filminduses laiemalt toimub, aga mis seisus sinu arvates tervikuna Eesti film on?
Eesti film õitseb ja läheb üha rohkem õitsele, lihtsalt võiks olla…
… rohkem rahalist väetist, mis seda veel rohkem õitsele paneks?
Seda ka, aga võiks lihtsalt veel rohkem lillelõhnasid üleval olla.
Millest sa loojana unistad? On sul mõni unistuste film, mida sa tahaksid teha, või unistad millestki palju abstraktsemast äkki?
Ma elan unistades, kogu aeg unistan. Elan ja loongi unistades.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.