Teine neist on Kivirähki juttudega hästi haakuv visuaalne terviklugu, mille joonistas üles Peeter Laurits. Raamatu kaanepildil näeme harali okstega jändrikku tamme, mis samahästi võib olla kellegi kasvatatud tiritamm, jalaköndid vinguvalt taeva poole kaardus. Miks jalad vinguvad, sellest allpool.
«Eesti rahva uued jutud» on otseselt seotud Fr. R. Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsete juttudega» (1866, 9. tr, 2009). Siit ka autori tänusõnad Lauluisale raamatu tiitellehel. Oma viieteistkümmnest jutust tosinale on Kivirähk pealkirjad Kreutzwaldilt laenuks võtnud, sisu aga muutnud ning täiendanud nüüdisaegsete elementidega. Nõnda näeb lugeja, kuidas olnu mõjutab olevat ja siinpoolsus ei pääse kuidagi vabaks teispoolsusest. Tark mees taskus näeb vaid kellaseiereid ja oma karamelli ning Udumäe kuningas ei pääse sügisvines igale poole. Raamatu alguspala «Puulased ja tohtlased» on Kivirähki varem (2020) ilmunud samanimelise jutustuse kokkusurutud variant. Kuid noored ja ilusad, olge ühistranspordis ettevaatlikud! Ehk hiilib seal tänaseni keegi akutrelliga relvastatud mees, kes jahib libainimesi ning ihkab teile reide auku puurida. Sest saepuru pole veel ühestki august eraldunud…
Andrus Kivirähki raamat «Eesti rahva uued jutud». Foto: Rasmus Rebase
Rasket käsikivi väntava vaeslapse lubab orjusest päästa üks vanamees, kes nimetab end Soome targaks. Ent kui vaeslaps tema koju abi järele läheb, seisab «tark» ihualasti kesk tuba ja ütleb: «Võta mu vändast kinni!». Võib arvata, et sellised olid muistsete rahvajuttude nõiad ja targad. Ent Kivirähk näitab, et tänased teadmamehed, kel suurkoolidest peas Pütaagoros ja Evulutsioon (autori kirjaviis), pole põrmugi hoolivamad. Tänu seesugustele sai kullaketrajast mullaketraja ning Vägev Vähk oli sunnitud vaese neiu soovunelmad luhta laskma.