Keeldudest ja parteide rahast on sündinud suuremaid ja väiksemaid skandaale ja mõni on saanud ka nime. K-kohukese skandaal puhkes vahetult enne 2005. aasta valimisi. Keskerakonna värvides rohelist kohukest peeti korraga nii keelatud reklaamiks kui ka keelatud annetuseks. Valimiste eel oli välireklaam keelatud ja keelatud olid juriidiliste isikute annetused. Kohukese reklaami võis pidada tootja annetuseks.

Idaraha skandaal oli 2010. aastal, kui meediasse jõudnud info järgi olevat Edgar Savisaar hankinud Venemaalt Keskerakonnale raha. 2016. aastal tuli Edgar Savisaarel tagastada Tallinnale keelatud annetus ehk tema reklaami eest makstud raha.

Aegade jooksul on peaaegu kõik erakonnad liikunud piiri peal ja pidanud selgitama saadud annetuste tagamaid.

“Kui korra on mingi pretsedent loodud, mingi auk kinni pandud, siis seda suure tõenäosusega uuesti kasutada ei üritata. Aga kindlasti on ka erakondades leidlikkust nende võimalike hallide tsoonide kasutamisel ja piire proovitakse kogu aeg,” rääkis erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) esimees Kaarel Tarand.

Miks aga otsivad erakonnad seaduses auke ja halle tsoone ajal, kui erakonnaseaduse järgi on reeglid paigas ja kõigile peaks olema selge, et mida tohib ja mida ei tohi?

“Ma julgen öelda, vaadates ka mis teistes riikides toimub ja milliseid skeeme on kasutatud ka meile eeskujuks olevates riikides, kus on tugev demokraatlik õigusriik, nagu tänaseks, ma usun, meil on ka. See on inimlik, see on konkurents ja see on väga terav ja võib-olla mõeldakse, et teised teevad ju ka,” ütles õiguskantsler Ülle Madise.

Riigikogu liige Raimond Kaljulaid (SDE) on teinud varasemalt ise erakondadele valimiskampaaniaid – ka Keskerakonnale. Praegune sotsiaaldemokraat on näinud parteide elu nii seest kui kõrvalt. Tema sõnul kulubki kõige rohkem raha valimiskampaaniaks.

“Meil on absoluutne liberalism – kuluta palju tahad, kaasa raha nii palju kui suudad. Loomulikult see tekitab sellise võidujooksu ja konkurentsi erakondade vahel, mis ei ole eluterve ja selliste sisuliste ideede asemel ikkagi see rahakoti paksus mängib liiga suurt rolli,” märkis Kaljulaid.

Kaarel Tarandi sõnul on kulub laias laastus erakondadel kaks kolmandikku rahast poliitilisele tegevusele ehk siis valimistele. Ülejäänud kolmandik läheb personali- ja majandamiskuludeks.

“Erakondade kulutamine lähtub eksikujutelmast, et raha toob hääli. Kuni usutakse, et poliitiline konkurents on eelkõige rahaline konkurents ja kes ägedamini turundab, see saavutab selle eesmärgi, milleks on teatavasti hääled, mandaadid ja võim. Seni loomulikult tundub kõigile alati, et raha on vähe, ei saa piisavalt teha ja turundada,” lausus Tarand.

Raimond Kaljulaid ütles, et kuigi mõnede erakondade puhul võib rahastajate mõju tunnetada, mõtlevad poliitikud oma peaga. “Mida enam meil ka jõukus kasvab, mida enam meil tekib ühiskonnas inimesi, kelle jaoks miljonite andmine mõnele erakonnale pole üldse mingi küsimus, nende jaoks on see peenraha, seda suuremaks need riskid kasvavad, et hakatakse ostma sõna otseses mõttes ka valitsuse poliitikat,” sõnas ta.

1990. aastate lõpus, krooni ajal olid reeglid vabamad ning toona oli skandaalide märksõnaks sularaha.

1999. aasta valimiste eel annetasid kuus Rahvaliidu liiget, kelle seas olid ka Arnold Rüütel ja Villu Reiljan, kahe nädala jooksul iga päev 1000 krooni. Ka 34 Reformierakonna vähetuntud liiget annetasid samal aastal ühe nädala jooksul laupäeval, esmaspäeval ja reedel erakonnale igaüks iga kord 999 krooni. Sularahaannetused olid siis lubatud, aga üle 1000 krooni ei tohtinud päeva jooksul partei kukrusse viia.

2012. aastal puhkes Silvergate’i-nimeline rahastamiskandaal. Reformierakondlane Silver Meikar tunnistas meedias, et on annetanud Reformierakonnale Kristen Michali mahitusel Kalev Lillo käest saadud raha, mille päritolu ta ei teadnud. Pärast seda kutsus endine keskerakondlane Tarmo Lausing kõiki parteisid musta raha annetamist üles tunnistama.

2014. aastal pidi Keskerakond andma selgitusi, kuidas neil võrreldes teistega nii palju sularaha on.

“See on küll üks kindel asi, et sularahaga tegelemise tähtsus või osakaal on praktiliselt kadunud. Neid skeeme prooviti – legaliseerida musta raha kassade kaudu, selle kohta on olemas ka omad kohtulahendid ja seda tõenäoliselt nagu üldiselt ühiskonnas enam ei harrastata,” lausus Kaarel Tarand.

Erakondade rahastamist on muudetud. Näiteks 2003. aastal kolmekordistati riigi panust ja 2004. aastal keelati juriidiliste isikute annetused. Erakonnaseaduse muutmisest on räägitud pikalt, kuid poliitikutel ei paista indu olevat seda muuta.

“Ma arvan, et see juriidiliste isikute annetuste lauskeeld võiks küll kaduda,” ütles õiguskantsler Madise. “Tingimus on loomulikult see, et jätkuvalt peab olema avalikkusele teada ning ka rahastamise järelevalvele ja kohtutele kontrollitav, kes kellele, kui palju ja kuna raha andis. Kes võimaldas kellele näiteks meedias tasuta ruumi või soodustingimustel.”

Kaarel Tarand pakkus, et kaaluda võiks näiteks seda, et kehtestada erakondadele samad reeglid, mis on teistel mittetulundusühingutel, kelle suurim sissetulek tuleb liikmemaksudest. “Kui erakonnad pandaks tavalisse olukorda, milles on kogu ülejäänud ühiskonna liikmed ja mittetulundusühingud, siis äkki muutuksid nad ka oma majanduskäitumiselt teistsuguseks, arusaadavamaks ja võib olla teeniksid lõpuks välja ka rahva armastuse,” lausus ta.

Allikas:
“AK. Nädal”