1820. aastal avastas Saaremaalt pärit maadeavastaja Fabian Gottlieb von Bellingshausen Antarktika mandri. 200 aastat hiljem on sellest lõunanaba jäähiiust kujunenud märkimisväärselt oluline huviobjekt.
Kaks peamist polaaralasid tervikuna mõjutavat tegurit on kliimamuutused ja geopoliitilised arengud. Kliimamuutuste kontekstis on need maakera külmimad ja isoleeritumad piirkonnad, mis teeb neist omamoodi “kliimalaborid” – unikaalsed keskkonnad, kus saab uurida kliimamuutusi minevikus, jälgida nende mõju olevikus ja modelleerida tulevikku.
Antarktika mandri isoleeritus ja rikkalikud ressursid on muutnud ta kasvava suurriikidevahelise konkurentsi taustal strateegiliselt oluliseks punktiks. Sellel on potentsiaal mõjutada mandri julgeolekuolukorda nii otseselt (ressursside kaitse) kui ka kaudselt (kliima- ja toiduohutus) ning seeläbi kujundada rahvusvahelisi suhteid.
Polaaralade vastu huvi tundvate riikide geograafia ulatub polaarjoonest oluliselt kaugemale, mis osutab piirkonna temaatika kasvavale kompleksusele. Venemaa on säilitanud aktiivse kohaloleku Antarktikas, mille keskmes on huvi mandri ressursside vastu. Venemaa uuringute kohaselt peitub Weddelli meres üle 500 miljardi barreli naftat – kogus, mis ületab kümnekordselt Põhjamere toodangu viimase 50 aasta jooksul ja omab Venemaa jaoks tohutut majanduslikku potentsiaali praeguste sanktsioonide tingimustes.
Venemaa huvi Antarktika vastu on eelkõige strateegiline, mida varjutab “rahumeelse” teaduskoostöö narratiiv. Et Venemaa kasutab teadust poliitilise relvana, näitab Ukraina teadlase Leonid Pšenitšnovi vangistamine okupeeritud Krimmis. Teda süüdistati riigireetmises, kuna ta toetas Antarktikas kehtivaid piiranguid, sealhulgas krillipüügi ja kaevandamise keeldu.
Oktoobris Islandil toimunud Arctic Circle’i konverentsil oli teaduskoostöö Venemaaga üks keskseid teemasid. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse katkesid suhted Vene teadlastega pea täielikult. Seetõttu on paljud lääne teadlased sügavalt mures, et polaaralasid hõlmavatesse teadusandmete aegridadesse on tekkinud augud, mis halvendavad pikaajaliste kliima- ja keskkonnaprognooside usaldusväärsust.
Seetõttu on taas kõlama hakanud soov taaskäivitada teaduskoostöö Venemaa teadlastega, lähtudes mõnede poliitikakujundajate seisukohast, et Arktikat ei ole võimalik käsitleda toimiva geograafilise piirkonnana ilma Venemaata. Koostöö vastased rõhutavad aga agressori kaasamise moraalset dilemmat ning esitavad otsese küsimuse: kuivõrd iseseisev on praegune Venemaa teadus? Arvestades Putini režiimi ulatuslikku kontrolli, on teadus – ehkki eranditega – pigem muutunud Kremli propaganda ja eriteenistuste käsutuses olevaks tööriistaks.
Venemaa pole aga ainus, kelle kohalolu Antarktikas väärib tähelepanu – üha suuremat huvi tunneb ka Hiina. Mõlemad riigid on järjekindlalt vastu merekaitsealade rajamisele, mis on hädavajalikud kliimamuutuste leevendamiseks ja ülekalastamise vältimiseks.
2025. aasta Convention for the Conservation of Antarctic Marine Living Resources (CCAMLR) kohtumisel blokeerisid Hiina ja Venemaa taas kolme suure merekaitseala loomise – kokku neli miljonit km² –, mis oleks kaitsnud maailma suurimat krillipopulatsiooni. Samal ajal on Hiina alustanud oma viienda ja seni suurima alalise jaama ehitust Ross Ice Shelf’i lähedal ning investeerib jäämurdjatesse ja logistilise võimekuse tugevdamisse, et teostada kaugseiret, kaardistada ressursse ja koguda andmeid.
Kuidas reguleeritakse Antarktikas toimuvat?
Aina kasvava geopoliitilise huvi taustal on paslik pöörata pilk sellele, kuidas Antarktikas toimuvat reguleeritakse. 1. detsembril 1959. aastal sõlmitud Antarktika leping kehtestab praeguseni alused mandri rahumeelseks kasutamiseks, teaduslike uuringute läbiviimiseks ja keskkonnakaitseks. Leping koos oma erinevate osadega moodustab niinimetatud Antarktika lepingusüsteemi (ATS), mis on juriidiline raamistik riikidevaheliste suhete reguleerimiseks Antarktikas. Nüüdseks on lepingu ratifitseerinud 58 riiki, sealhulgas Eesti 2001. aastal.
Antarktika leping keelab igasuguse sõjalise tegevuse, tuumakatsetused ning maavarade kaevandamise, rõhutades samal ajal teadusliku koostöö ja keskkonnakaitse olulisust. Julgeolekupoliitika vaatenurgast väärib esiletõstmist lepingu artikkel 7, mis võimaldab rakendada inspekteerimismehhanisme kogu Antarktikas – sealhulgas kõigis teadusjaamades ja rajatistes –, et vältida nende kahetist (tsiviil- ja sõjalist) kasutust.
Lepingu täitmine tugineb eelkõige osalisriikide heale tahtele, kuna Antarktika lepingusüsteemil puuduvad tõhusad jõustamismehhanismid. See muudab süsteemi haavatavaks geopoliitilisele survele ning võimalikule rikkumisele, mida ei ole võimalik sanktsioneerida.
Polaaralasid on nimetatud “uuteks globaalseteks ristteedeks”, kus sulamine avab uusi mereteid ja paljastab uusi ressursse. Mitmed analüütikud on hoiatanud ka potentsiaalsete konfliktide eest, kui Antarktika lepingust enam kinni ei peeta. See looks täiesti uue olukorra, kus riigid peaksid oma Antarktika-strateegiad täielikult ümber hindama, vallandaks “ressursijooksu” ja õõnestaks ülemaailmset julgeolekut. Teisisõnu, Antarktika julgeolekut mõjutab habras tasakaal teaduse ja geopoliitika vahel.
Millised on Eesti võimalused seda tasakaalu hoida?
“Eesti teadlaste osalemine rahvusvahelistes ekspeditsioonides ja projektides tugevdab ka meie rahvusvahelist mainet.”
Eesti polaarteadusel on pikaajaline traditsioon: aastakümnete vältel on Eesti teadlaste panus polaaralade uurimisse olnud silmapaistev. Antarktikas on töötanud ligi poolsada eestlast, kellest umbes pooled on seal ka talvitunud. Kuna Eestil puudub oma uurimisjaam Antarktikas, toimub tänapäeval eestlaste osalemine peamiselt rahvusvahelise koostöö kaudu. Teadusdiplomaatia on meile väga oluline tööriist, sest Eesti teadlaste osalemine rahvusvahelistes ekspeditsioonides ja projektides tugevdab ka meie rahvusvahelist mainet.
Eesti on Antarktika lepingu konsultatiivse staatuseta osalisriik, mis annab meile õiguse osaleda konsultatiivkohtumistel vaatleja staatuses, kuid ilma hääleõiguseta otsuste tegemisel. See positsioon võimaldab siiski aktiivselt jälgida ja mõjutada arutelusid julgeoleku-, keskkonna- ja teaduspoliitika küsimustes.
Eesti saab koordineerida seisukohti NATO, Euroopa Liidu ning Põhjamaade vahel (eelkõige Antarktika lepingu konsultatiivsete osaliste Soome ja Rootsiga), kasutada polaarteadust kliimajulgeoleku argumendina ning kindlustada Antarktikas stabiilsus ilma sõjalise kohalolekuta. Seetõttu on oluline tagada riikide tegevuse läbipaistvus Antarktikas ning lähtuda rahvusvahelise õiguse normidest ja heast tavast.
Väikeriigina omab Eesti moraalset autoriteeti ja usaldusväärsust rahumeelse lähenemise eestkõnelejana, sest meil puudub varjatud agenda. Eestil tasub üle vaadata oma suhe Antarktika lepinguga ning tõsiselt kaaluda liitumist 1991. aasta Madridi protokolliga, mis muu hulgas kehtestab moratooriumi kaevandustegevusele Antarktikas kuni 2048. aastani. Selline samm võimendaks Eesti sõnumeid ja tugevdaks meie usaldusväärsust Antarktika-teemadel kaasa rääkimisel.
Tähelepanu polaaraladele kasvab iga päevaga. Väljend “see, mis toimub Arktikas, ei jää Arktikasse” kehtib täiel määral ka Antarktika kohta. Algselt kliima- ja keskkonnamuutuste globaalsele mõjule viitav väljend laieneb nüüd julgeolekupoliitikale ning mõjutab arenguid Läänemere piirkonnas.
Mitte-polaarriigina, ent riigina, kellel on nii huvi kui ka vajalik kompetents polaarteemadel kaasa rääkida, seisab Eesti dilemma selles, kuidas ühendada meie seisukohad Arktika Nõukogu täisliikmete ning Antarktika lepingu vanade konsultatiivliikmete sooviga hoida neid piirkondi “rahumeelse, vastastikku kasuliku ja madala konfliktitõenäosusega” aladena. Praegu on polaaralad pigem külmutatud pingete tsoonid. Meie ülesanne on takistada nende sulamist polaarseteks lahinguväljadeks ning probleemide ülekandumist Läänemerele. Seetõttu on Eesti otsestes huvides nende teemadega aktiivselt ja järjekindlalt tegeleda.